Põllumees ikaldusest: Kui surnud lille kasta, ega ta ellu ikka ärka

Krismar Rosin
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Indrek Allikas vaatas Rannametsas oma nigelaid kapsapäid ja juurdles, kas mõne pea üldse kätte saab. Tapjapäike on teinud oma töö.
Indrek Allikas vaatas Rannametsas oma nigelaid kapsapäid ja juurdles, kas mõne pea üldse kätte saab. Tapjapäike on teinud oma töö. Foto: Lilli Tölp

Avar kapsapõld Rannametsas. OÜ Saaresepa peremees Indrek Allikas kõndis põllul ja vaatas vaevu elus püsivaid kapsapäid. “Ei tea, kas siit mõne üldse kätte saabki,” juurdles ta. Kui suvitajatele tähendab päike randa ja kosutavat õlut, siis kapsastele on see ­tapja. Käes on ikaldus, mis ei pane põllumehi pelgalt kukalt kratsima, vaid ka korrutama mantrat: vihma, vihma.

Allika sõnutsi on neil kolme kuu jooksul tulnud 22 millimeetrit vihma. Saagikus aga sõltub alati tuultest, tormidest, taevaluukidest ja päikesest. “Eks põllumajandus ole riskiäri nagu pangandus. Kunagi ei tea, mis võib tulla,” kommenteeris OÜ Helgi & Pojad tegevjuht Mihkel Vainola. Põllumees mõtles korraks perefirma poolesajahektarisele põllumaale ja pani saagikusele hindeks kolme plussi.

Vainola meelest on rukki seis veel üsna hea, aga odra, kaera ja herne oma väga nukker. “Meil on lood veel üsna head, aga olen näinud põlde, kus ei saagi aru, et midagi külvatud oleks,” nentis ta.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles