Tuleval esmaspäeval algab Tallinnas Reidi tee ehitus, mis puudutab ka mitut meie minevikust rääkivat märki. Kõige huvitavam ajalooline objekt ei jää küll tee-ehitusele ette, kuid see asub siiski Narva maantee ja Reidi tee vahele jäävas kolmnurkses pargiosas.
Parki läbivast kergliiklusteest veidi mere pool asuv betoonrajatis pole kuidagi seotud linna kanalisatsioonisüsteemiga, nagu nii mõnigi kord on ekslikult arvatud. Tegu on hoopis Teise maailmasõja aegse kaponiiri ehk kindlustatud tulepunktiga. Rahvasuus kannab selline rajatis nime «tobruk», ja see on Eestis teadaolevalt ainus omataoline.
Ajaloolase Robert Treufeldti sõnul võis neid olla rohkem, kuid säilinud on ainult see üks. Tegemist on pikliku betoonrajatisega, mille üks ots on ümmargune ja mille keskel on ava.
Kadrioru kaponiir asub suures osas maa peal, kuigi tegelikult oli see mõeldud olema maapinnaga ühetasane. «Selle tagumise osa juures oleva sissepääsu juurde viis eraldi käik,» selgitas Treufeldt.
Veel hiljuti oli kaponiiri ümmargune ava suletud betoonluugiga, kuid hiljuti on keegi jõumees kaane pealt ära kangutanud ning see vedeleb sealsamas kõrval maas. Kukkudes on kaas veidi kahjustanud ka kaponiiri aastakümnetevanust betooni. Avast sisse vaadates on näha, et kaponiir on igasugust prahti nii täis loobitud, et raske on aru saada, missugune võib olla selle sisemus.
«Aastal 2010 tellis linn minult selle kohta ülevaate. Siis tegin ka ettepaneku, et kaponiiri võiks prügist puhastada, sulgeda ning paigaldada selle juurde selgitava teabetahvli,» rääkis Treufeldt. Paraku on kaheksa aastaga muutunud vaid see, et hiljuti paigaldatud kaas on kukkudes veidi kaponiiri seina rikkunud.
Ajaloolase sõnul hakkasid sakslased seda sorti kaponiire ehitama 1941. aastal ja neid võib Euroopas olla umbes veerand miljonit. Nimetus «tobruk» tuli Liibüas asuva Tobruki linna ja sadama järgi, mille piiramisel 1941. aastal peeti raskeid lahinguid ning tõenäoliselt kasutati seal ka sellesarnaseid ehitisi.
«See siin on üks tüüpprojekt ja tüüpehitusviis. Neid on 100–200 eri tüüpi, kõige raskemad olid sellised, kus oligi tankitorn peal. See siin on aga üks kergemaid, selle seinad peaksid olema 60 sentimeetri paksused,» rääkis Treufeldt.
«Siin võis olla mingi vaatlussüsteem, võis olla helgiheitja või siis kergekuulipilduja, mitte rohkem. Neid võis selles piirkonnas rohkem olla, võib-olla viis tükki. Mõne nõukogude kaardi peal on selliseid märke, mis seda tähistavad. Aga need on nii suured kaardid, et sealt ei loe täpselt välja, kus need asusid,» jutustas ajaloolane.
Treufeldt lisas, et kaponiir polnud rinderajatis, vaid tänapäevast väljendit kasutades mõeldud pigem perimeetri kaitsmiseks. Sealsamas lähedal on ju sadam, üsna lähedal olid eestiaegsed kütuselaod. «Aga tema asukoht on muidugi selline, et sealt sai hästi vaatluse all hoida ka mäest alla tulevat Narva maanteed,» tõdes ta.
Kuigi Euroopa mastaabis on tegu üsna tavalise militaarrajatisega, on see Eestis ainus ning väärib seetõttu ka säilitamist.
«Lähim selline on Lätis Liepājas, Peterburi külje all on neid päris mitu. Kaitse alla pole seda võetud, aga selliseid asju kaitstaksegi tihti planeeringutega. Reidi teest jääb see niipalju eemale, et tee-ehitus teda kuidagi ei kahjusta,» rääkis Treufeldt.
Tallinna linnaplaneerimise ameti muinsuskaitse osakonna juhataja Boris Dubovik leidis samuti, et kaponiiri ei ähvarda praegu miski. «Võib-olla tulevikus, kui raha on, paneme sinna ka infotahvli välja,» ütles ta.
Otse Reidi tee ehituse alla jääb ruudukujuline kiviplaat, millel kunagi asus nõukogude väidetava sõjakangelase, madrus Jevgeni Nikonovi monument. Nõukogude narratiivi järgi olevat «fašistlikud röövvallutajad» meest elajalikult piinanud, et temalt sõjasaladusi välja uurida, ja madruse lõpuks elusalt põletanud.
Kui ajad muutusid, siis ilmusid välja ka teised versioonid toimunust. Muuhulgas see, et väidetav märter olevat ise nõukogude ajal Venemaalt siin külas käinud ning ka oma «hauda» ja monumenti külastanud.
Kui nõukogude võim murenema hakkas, lahkus ka Nikonov «Russalka» lähedalt rannalt osakaupa. Kõigepealt viisid metallivargad minema pronkskuju pea, seejärel toimetati rüvetatud monument ajaloomuuseumi õuele. Kuhugi kadus ka graniidist kuup, mille peal kuju seisis ja kus oli kirjeldus tema kangelasteost.
Praegu võivad kõik huvilised näha ilma peata Nikonovi kuju Maarjamäe lossi taga skulptuuride pargis teiste punakangelaste seas. «Kujudel ei ole veel silte juures, aga Nikonovi on lihtne ära tunda: see on ainus ilma peata monument,» seletas Eesti Ajaloomuuseumi arendusdirektor Inge Laurik-Teder.
Senini säilinud alusega pole muuseumil tema sõnul midagi peale hakata. «Kui sealt nüüd see graniidist kuup välja tuleks, mille peal olid selgitavad tekstid, siis sellel on kindlasti väärtus. Selle paneksime kohe kuju alla, sest see on osa monumendist,» ütles Laurik-Teder.
Reidi tee ehitusega kaob ka praegune kividest laotud kaldakindlustuse müür «Russalka» ja sadama vahel. See on vähemalt osaliselt laotud hauakividest, mis on toodud Kopli ja Kalamaja kalmistutelt, mille nõukogude võim hävitas.
Kui see võigas fakt 2000. aastate alguses teatavaks sai, koristati rannas lahtiselt vedelenud hauakivid ära. Osa hauakive on aga kasutust leidnud kaldamüüris ja need on seal tänini.
«Kellelgi ei ole vaja nende kivide saatuse pärast muretseda. Ma hoian isiklikult silma peal, et nendega käitutaks väärikalt,» kinnitas Tallinna linnaplaneerimise ameti muinsuskaitse osakonna juht Dubovik.
Hauakivid viiakse Kopli kalmistuparki. Kuuldavasti on hauakivide vastu huvi tundnud ka kohalik juudi kogukond, sest mere ääres võib leiduda ka juutide hauakive, mille eest nad tahaksid ise hoolt kanda. Kui Kopli kalmistu likvideeriti 1940. aastatel, siis Magasini tänaval asunud juudi kalmistut asus nõukogude võim hävitama alles 1960. aastatel. Ei ole välistatud, et osa hauakive võib ka sealt pärit olla.
Igatahes läheb kogu kaldamüür Reidi tee ehituse käigus lammutamisele ning asjaosalised on lubanud panna tööle eraldi inimese, kelle ülesandeks saab hoolitseda selle eest, et hauakivid hoolikalt kõrvale tõstetaks ja säilitataks.