/nginx/o/2017/01/02/6221121t1hd69b.jpg)
Sittowi naasmine on kindlasti selle kunstihooaja üks tähelepanuväärsemaid nähtusi. Veel enne Teist maailmasõda sisuliselt tundmatu Tallinna kunstnik on praeguseks pandud ühele pulgale oma aja suurimate Euroopa meistritega nagu Hans Memling või Albrecht Dürer. Sittow ei ole Eestis enam pelgalt kunstiajalooline nähtus, vaid osa moodsast populaarkultuurist, kes meelitab enda teoseid vaatama neidki, kes muidu satuvad vana kunsti näitustele väga harva, kui üldse.
Kuidas Sittowi fenomeni seletada? Mõistagi ei saa alahinnata tema kunstnikugeeniust ega eestlaste eneseuhkust kuulsa kaasmaalase üle, ent mulle tundub, et Sittowi tõmme peitub tema võimes kõnetada meie tänapäevast visuaalkultuuri.
Kuigi Sittowi loomingu põhiosa moodustas suure tõenäosusega religioosse temaatikaga maalikunst, siis saatuse tahtel on tema piltidest kõige enam säilinud portreemaale. Need väikeses formaadis pildid tunduvad üllatavalt tänapäevased, nähes välja otsekui keskaegsed portreefotod ja luues illusiooni vahetusest ja realistlikkusest. Inimesele, kes on tänapäeval pidevalt ümbritsetud digitaalsete näopiltidega, olgu Facebookis, Instagramis või mujal veebis, tunduvad Sittowi pildid kodused ja ligipääsetavad; need ei vaja, vähemalt selline on paljude vaatajate mulje, mingit kunstiajaloolist teadmist, keskaegse ikonograafia tundmist, neid saab vaadata justkui samal moel nagu nutitelefonist sõprade värskeid selfisid.
Sittowi porteemaalide võime kaotada näiliselt poole tuhande aastane ajalõhe, tekitada vaatajates tunne, et nad näevad endasuguseid inimesi, lihtsalt pisut pentsikutes kostüümides, tundub olevat nende piltide mõjuväe peamine saladus. Seega, Michel Sittow – keskaja suur Instagrami-meister?