Tavaliselt kiputakse südasuve hapukurgihooajaks nimetama. Seda seetõttu, et reeglina valitseb avalikus elus vaikelu. Paljudel on puhkus ning ametnik või poliitik eelistab kuumadele linnakividele ja töökabinetile kuskil looduskaunis kohas aja maha võtta ning nautida kas vaikust või vastupidi – kontserdi- või festivalimelu.
Kommentaar: Hapukurgihooajast asi kaugel
Tänavu on aga lood teistmoodi. Poliitkatel podiseb päris uhkesti. Ühelt poolt hoolitseb selle eest uus liikumine Eesti 200, kes vägisi erakonnaks kasvada ähvardab.
Augusti keskel tutvustab liikumine ajakirjanikele ka oma programmi. Aga juba praegu tuleb nentida, et tähelepanu võita Eesti 200 oskab. Näiteks mõjus päris üllatavana liikumise eestvedaja Kristina Kallase eelmisel nädalal rahvusringhäälingule öeldu. Nimelt arvestavat Eesti 200 sellega, et kui nad võimule tulevad, hakkab nende reiting kiiresti kukkuma. Seda seetõttu, et kavatsetakse teha rahva seas ebapopulaarseid otsuseid.
Varasemalt on Kallas liikumisele südamelähedaste teemadena välja toonud näiteks haridus-, riigireformi-, ja majandusküsimused.
Selline entusiasm ja julgus meenutavad 1990. aastaid, kui võimul olnud Mart Laari valitsus kohati luua, kohati suisa teerulliga senisest elukorraldusest üle käis. Ühelt poolt tehti toona ära palju Eesti hilisemaks arenguks hädavajalikke otsuseid. Teisalt oli nendega kaasnenud sotsiaalne ebavõrdsus ja kohatine hoolimatus sedavõrd suur, et mõni inimene siiani Laari nime kuuldes vihast suisa värisema hakkab.
Ent ka olemasolevates erakondades pole kõik kaugeltki rahulik.
Ent ka olemasolevates erakondades pole kõik kaugeltki rahulik. Eelmisel nädalal tulid ilmseks sisepinged Sotsiaaldemokraatlikus Erakonnas. Indrek Saar teatas, et kaaluda võiks parteiliidri vahetust ja ta on valmis kandideerima erakonna juhiks. Seepeale avaldas tema parteikaaslane Urve Palo arvamust, et Saar sobiks pigem Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna (EKRE) juhiks.
Ossinovski ise on kinnitanud, et kavatseb parteiliidrina jätkata, kuigi erakonna reiting kaugeltki kiita pole. Oma seljatagust on ta tugevdanud tõigaga, et viimasel ajal on erakonnaga liitunud mitu tuntud ja isegi rahva seas armastatud inimest, nagu näiteks diplomaat ja endine välisminister Marina Kaljurand ning näitleja Andrus Vaarik.
Samas ei andesta paljud inimesed ilmselt Ossinovskile nii pea kiiva kiskunud aktsiisipoliitikat. Nagu ei andestata Laarile ja tema meeskonnale paljusid nende otsuseid, näiteks maaelu või sotsiaalpoliitika vallast. Seega seisavad sotsidel ees rasked ajad ja Eesti poliitmaastikul hõljub pigem higi- kui hapukurgilõhna.