Kunstiühing Pallas tähistab Herman Aunapuu näitusega taastamise kolmekümnendat aastapäeva

Näitusele on üles seatud 26 Herman Aunapuu väikseformaadilist joonistust, maali ja graafilist lehte aastaist 1938–1998, nende seas mitu kunstniku tippteost, ning see on alles teine väljapanek traagilise elusaatusega kunstniku loomingust. Viisteist aastat tagasi oli Tartu linnamuuseumis üleval eelmine ja ühtlasi seni ainus Aunapuu (1915–1998) näitus «Sahib tuleb tagasi».

Näituse koostaja ja kujundaja Enn Lillemets selgitas, et praegune väljapanek ei ole nii mahukas kui eelmine, aga sisaldab ometi enamasti seni eksponeerimata teoseid, mille tähelepanu on keskendatud interjööri arvestades portreedele ja vaikeludele.

«Esimest korda on võimalik näha kunstniku vangilaagris sündinud miniatuurseid joonistusi ja maale. Teosed on pärit põhiliselt erakogudest ja mõned ka kunstiühingu Pallas kogust. Herman Aunapuu väärtuslik pärand pole ulatuslik ja on erakogudes laiali,» märkis Lillemets.

Herman Aunapuu sündis 1915. aasta 12. märtsil Kokandis, Turkestanis Kesk-Aasias, kus tema isa oli jaamaülem. Pere kolis Tartusse 1921. aastal.

1933. aastal astus Aunapuu kõrgemasse kunstikooli Pallas, kus ta sai esmaklassilise hariduse Jaan Vahtra, Voldemar Melliku ja Villem Ormissoni käe all. Õpinguid katkestas teenistus Eesti ja Saksa sõjaväes.

Aunapuu peamine juhendaja Pallases oli aga Ado Vabbe, kelle juures ta jätkas ka 1944. aasta sügisel Tartu riiklikus kunstiinstituudis. 1945. aasta märtsis enne lõpetamist Aunapuu arreteeriti ja mõisteti erinõupidamise otsusega 8. septembrist kaheksaks aastaks paranduslike tööde laagrisse kodumaa reetmise eest. Vangilaagreis Komi ANSVs ja Arhangelski oblastis viibis ta 1953. aastani.

Laagrist vabanenud Herman Aunapuul ei lubatud esialgu elada ei Tartus ega Tallinnas. Alul õnnestus tal saada tööd ehituses, hiljem kunstnik-dekoraatorina Tartu kaubandusvalitsuse reklaamigrupis Must Kass, Elva tarbijate kooperatiivis ja Tartu toitlustustrustis. Ka valmistas ta koos Pallase-kaaslaste Varmo Pirgi ja Lembit Saartsiga dekoratsioone provintsilavadele.

Esimest korda esines Herman Aunapuu 1940. aastal kunstiühingu Pallas korraldatud näitusel, kus eksponeeriti annetusi ja deposiite – alates Konrad Mäest ja lõpetades Elmar Kitsega – , mis pidid saama alusvaraks loodavale Tartu kunstimuuseumile. Aunapuu oli siis alles õpilane, keda aga peeti veel tundlikumaks ja peenemaks maalijaks kui Endel Kõksi ja Elmar Kitse. Kõksiga jagas ta teise maailmasõja ajal ühist ateljeed Vabriku tänaval. Kõksile kinkis ta muu hulgas ka praegu eksponeeritud «Maastiku» (1939). Selleks ajaks oli Aunapuu saavutanud loomingulise kõrgtaseme.

Pärast vangilaagreid esines ta näitustel harva, järjepidevalt aastail 1956–1959. Õigupoolest suruti ta näitustelt endiste kolleegide abiga kõrvale. Teda ei võetud kunagi Eesti NSV kunstnike liitu. 1971. aastast alates elas kunstnik tagasitõmbunult Tartu lähedal Peedul. Kibestumisele vaatamata võis ta olla muhe, vaimukas ja peenetundeline suhtleja.

Herman Aunapuu suri 1998. aasta 29. detsembril Tartus ja on maetud Raadi Maarja kalmistule.