Politseinik: Aitäh, et sõidate kainelt ja telefoni näppimata!

See lause on peale diktorite pähe kulunud tõenäoliselt paljudele hommikustele raadiokuulajatele. Kui andmeid tuleks igal hommikul ajakirjanike postkasti veidi enam, kinnistuks mällu ilmselt seegi, et läinud päevaga tabati 13 turvavööta liiklejat, 92 kiirusületajat ja seitse roolis mobiiliga rääkijat. Muutuksid ainult numbrid, suurusjärgud jääksid samaks. Ja nii igal hommikul.

See info muutub lõpuks justkui tapeediks, jättes tunde, et rikkujad ja kaasinimeste elu ohtu seadjad on kõikjal. Eks neid selgelt liiga palju olegi, kuid mulle tundub, et vahel kipume märkamata jätma seda valdavat osa, kes liikleb ohutult. Neid sadu tuhandeid inimesi, kes ei vahetanud täna rooli taga olles sõpradega sõnumeid ja sõitsid ohutu kiirusega. Või neid, kes panid autos turvavöö kinni. Meie puhumisreidid näitavad, et 99 autojuhti 100st on kained.

See, miks räägime rikkujatest rohkem kui õigesti käitujatest, on arusaadav ja põhjendatav. Kuid ehk tasuks vahel öelda hea sõna neilegi, kes endast ja teistest lugu peavad. Anda oma lähedasele või sõbrale märku: olen tänulik selle eest, et otsustasid sõbrad jaanipeolt kainena koju sõidutada. Või panid sõidu ajaks mobiiltelefoni silma alt ära ja jätsid sõnumile vastamata. Või ei sõelunud Pärnu maanteed läbides poolteist tundi kiiruskaamerate eel pidurdades. Võtsid rahulikult ega kulutanud enda ega teiste närve.

Meilt on viimasel ajal üksjagu küsitud, kas roolis mobiiliga rääkimise eest tehtavad trahvid on küllalt suured, ja avaldatud arvamust, et ehk tuleks neid tõsta. Sest nutitelefonist on rooli taga saanud epideemia. Usun, et siin pole asi küll trahvides. Kriminoloogid kogu maailmas jõuavad inimeste käitumist uurides samale järeldusele: käitumist ei muuda karistuse suurus, vaid karistuse paratamatus.

Iga autojuhi kõrvale ei pane istuma politseinikku, sellises riigis ei tahaks vahest keegi meist elada. Kuid ikka ja jälle näeme, kui tihti vaatavad kaassõitjad pealt, kuidas juht sõidu ajal telefoniga tegeleb. Annavad vaikimisega justkui nõusoleku seada ohtu enda ja kaaskodanike elu ohtu. Öeldakse, et sõnas peitub jõud. Ehk on just see õige hetk öelda juhile, et sul oleks hea meel, kui ta paneks telefoni ära. Kui seda teed sina, sinu sõber ja tema sõber, mõjub see autoroolis telefoniga harjunule rohkemgi kui korra aastas politseilt saadud 25eurone trahv.

Trahve ei tehta riigikassa täitmiseks. Ohutult liigelda ei ole vaja politsei pärast. Mulle tundub, et mida suurem osa meist selle üle järele mõtlema hakkab, seda vähem inimesi saab igal aastal liikluses viga ja surma. Ma ei taha olla moraalipolitseinik, aga ehk algab see tahtest ja julgusest öelda kaasinimestest hoolijale aitäh.