/nginx/o/2017/11/13/7308253t1hcaea.jpg)
/nginx/o/2018/06/21/7914234t1hb4a0.jpg)
Tartus elav Karmo Tüür on põline Pärnu poiss, kasvanud üles vanalinnas, võtnud lapsena osa Kodulinna liikumisest, osalenud juba kümneaastasena arheoloogilistel kaevamistel Steineri aias. Hiljem Rein Raie ja Eduard Rajari käe all arhitektuuri- ja ajaloohuvist kantuna restaureerinud Pärnu vanu hooneid ja heakorrastanud kalmistuid.
1990. aastatel Tartu ülikoolis õppides ja hiljem töötades hakkas Tüür tuntust koguma Venemaa poliitika kommentaatorina, kirjutades sellekohaseid ülevaateid Pärnu Postimehele ja üleriigilistele väljaannetelegi. Nüüd jääb vahel mulje, et kui Venemaa poliitika teeb mõne käänaku, ja neid jätkub, või sõnab idanaabri liider midagi ootamatut, polegi riigis kedagi teist, keda kiiresti olukorda kommenteerima kutsuda.
Tüür esineb Vene teemadel raadios, teles ja kirjutab kolumne, öeldes, et honorarid moodustavad märkimisväärse osa tema sissetulekust. Nii pole ime, kui temaga kõneldes ei saa üle ega ümber meie suurest idanaabrist.
Aga et ukse ees on jaaniõhtu, räägime õllestki, kuivõrd Tüüri puhul on tegemist tõsiselt võetava õllekaupmehega.
Kui ma politoloogia oma erialaks valisin, otsustasin, et ei hakka jälgima tööalaselt Eesti poliitilist olustikku. Võtsin oma erialaks Venemaa, kuigi ajaga on mu teemade ring avardunud Lähis-Itta ja Ameerika mandrile. Eesti asjus ma pole sõna võtnud ega võta, kuna siinseist asjust tean ausalt öeldes vähem kui meie keskmine lehelugeja.