Olen alati oodanud kevadet ja suve, et hing saaks pidutseda koos loodusega tema tärkamise ootuses. Iga kord on see hingepidu omamoodi.
Tellijale
Kolumn: Antonio Vivaldi “Ma nutan”
22. juuni 2018, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tänavu on olnud väga kuum ja kuiv ilm. Kuulsin raadiost, et siiliperedele võiks joogivett aeda panna. Otsisin kapist paar kaussi, viisin koduaeda puuriida taha varju, sättisin neile kivid ääre alla, et siilike käppi toetades kaussi ümber ei ajaks, ning valasin vee sisse. Süda jäi rahule, et sain aidata. Ühel päeval olin segaduses, kui aknast vaadates nägin, kuidas varesed parves kisavad ja maas ühte abitut linnukest nokivad, togivad või kaitsevad. Ei saanudki aru, mis see täpsemalt toimus. Läksin õue, et aidata, ja varesed piidlesid mind. Linnupoeg sai kõnniteel oleva lilleampli alla peitu pugeda ja mu hing oli veidi rahunenud. Tean küll, et loodus teeb omad korrektuurid ja nõrgemad kaotavad, aga ikkagi on kahju, kui haprale hingele haiget tehakse.