/nginx/o/2018/03/01/7648829t1hbbc5.jpg)
Lumepall kasvab. Nii võib ka ühel päeval Eestis juhtuda, et ärkame hommikul üles ja avastame, et rahvas on otsustanud lahkuda liidust, kuhu kuuluvad paljud meile olulised liitlasriigid ning kuhu liigub 70 – 80 protsenti ekspordist, kirjutab Mats Kuuskemaa.
Jaanipäev kaks aastat tagasi. Päike paistis. Ei pidanudki külmumisvastase meetmena istumise all olevaid aiatoole pooleldi lõkkesse seadma. Paljudel meist oli aga tuju täiesti rikutud. Mõnedki mäletavad täpselt seda kohta, kus nad parasjagu viibisid, kui nad nutitelefonist lugenud olid, et Eestile ühe olulisema liitlasriigi rahvas on otsustanud Euroopa Liidust lahkuda.
Hüppame ajas veel tagasi. Brexit – üheksa aastat. Inglismaa. ELi puudutav meediakäsitlus oli Mandri-Euroopast totaalselt erinev. Räägitakse, et meedia ei saavat inimestele ette kirjutada, mida mõelda, kuid meedia saab siiski ette kirjutada, millest mõelda. Briti meediast vaatas vastu narratiiv kurjadest kõrghoonetes elavatest eurobürokraatidest, kes teenivat ja raiskavat metsikult maksumaksjate raha ning kel puuduvat igasugune reaalsustaju. Kaasüliõpilasedki oskasid ELi seostada asjadega, millest meedias oli räägitud – näiteks banaanikuju reguleerivate ELi seadustega.
ELi plussidest – näiteks demokraatia laiendamine endistesse diktatuuririikidesse või ühisturust, millele tänu Suurbritannia, pärast ELiga liitumist, naabritele majanduslikult järele jõudis, teadsid vähesed. Asjaolust, et tervel 500 miljonit inimest katval ELil oli tol hetkel vähem ametnikke kui poolemiljonilise linna Bristoli linnavalitsuses, teadis rääkida vaid üks liberaaldemokraatlik poliitik.
Brexit – 7 aastat. Brüssel. Ühe Briti europarlamendi saadiku assistent teadis rääkida, et kollasemat laadi Briti ajalehed ei pea üldjuhul Brüsselis kohapealseid korrespondente. Brüsselis pikemat aega peatunud olevat mingil hetkel keeldunud sensatsioonilisi lugusid kirjutamast. Nad olla aru saanud, et mõne üksiku ELi teenistuja halvasti väljakukkunud väljaütlemise või tohutu seadusepaketi mitmeti tõlgendatava aspekti forsseerimine jätab ajalehelugejale EList mulje, millel ei ole reaalsusega suurt pistmist.
Euroskeptikute seisukohad tundusid eeskätt tabloidide kujundatud meediapildi taustal loogilisemad kui senise poliitilise eliidi seisukohad, kelle kohta sai valikuliselt ükskõik millise seaduse või otsuse puhul öelda, et nad ei seisa Briti huvide eest ning esitagu nendele eurobürokraatidele ultimaatum!
2009. aasta Europarlamendi valimistel said Suurbritannias esikoha konservatiivid lubadusega lüüa lahku europarlamendi suurimast konservatiive ühendavast Euroopa Rahvapartei fraktsioonist. Rahva usaldus loodeti tagasi võita tõestades, et näete, ka meie pole nii euromeelsed midagi. See ei lahendanud aga probleemi ning euroskeptiline UKIPgi kasvatas samadel valimistel toetust, saades teise koha. UKIPi parlamendisaadikud jätsid oma lauale Briti lipu ning veetsid enamiku ajast kodumaal, et paisata Briti meediasse ELi kohta piisavalt sensatsioonilisi väljaütlemisi, mis suudaks ikka konkureerida nende sensatsiooniliste artiklitega, mida nemad ise ja nende valijad Briti tabloididest ELi kohta lugesid.
Ajapikku tekkis olukord, kus ELi kaitsmine tundus olema sama tänuväärne tegevus kui Eesti rahvale soovitada, et joogu poole vähem poole kallimalt.
Nii kinnistus rahva teadmisse meie versus nemad narratiiv – EL (nemad) on Suurbritannialt (meilt) ära võtnud suveräänsuse – ehk õiguse iseenda asjade üle otsustada ning rahvas kannatavat kurjade eurobürokraatide ikke all. Lisaks neile on muidugi veel kurjad kohtunikud – Euroopa Kohtus ja Euroopa Inimõiguste Kohtus (vahet pole, et viimasel pole ELiga mingit pistmist), kes pistavad oma ninad brittide (meie) siseasjadesse, et kurjade eurobürokraatide (nende) otsuseid rakendada. Kuna poliitiline eliit ei vastandunud nendele kasvava populaarsusega narratiividele, vaid püüdis selle tunnetusega mängida, tekkis üha enam olukord, kus Briti poliitikutel oli mõistlik rääkida valijatele üht, isekeskis teist ning Brüsselis kolmandat juttu.
/nginx/o/2018/05/31/7874324t1hffe6.jpg)
Tabloidimeedia pidi rahva huvi ülalhoidmiseks sensatsioonilisust järjekindlalt üles kruttima. Ajapikku tekkis olukord, kus ELi kaitsmine tundus olema sama tänuväärne tegevus kui Eesti rahvale soovitada, et joogu poole vähem poole kallimalt. Paljud euroopameelsed briti sõbrad leidsid, et muretsemiseks pole siiski põhjust. Kui briti rahvas ühel päeval reaalselt peab otsustama, kas ELi jääda, küll siis hakkavad inimesed endale õigeid küsimusi esitama.
Kui Brexiti referendumi eel üritas mõni ekspert ELiga seotud käibemüüte ümber lükata teatasid euroskeptikud, et «rahvas on ekspertidest tüdinenud.» Vaesematele inimestele sai rääkida, et näe, idaeurooplased (nemad) on siia tulnud, et võtta ära teie töökohad ja ajavad teie palgad madalaks. Vanematele hakati rääkima seda, kuidas kogu ELile kulutatava raha (summa osutus hiljem väljamõeldiseks) saaks haigekassasse ümber suunata. Noorematele seda, et kõik head asjad ELiga seotult jäävad ka pärast lahkumist alles (nagu oldaks ELiga liitumas) ning ettevõtjatele seda, kuidas EList üheksa korda väiksem Suurbritannia saavat mõne aastaga läbi rääkida kaubanduslepingud näiteks USA ja Indiaga, et ELile asendusturg leida. Oletatakse, et Cambridge Analytica Facebooki kontode andmeraie võis aidata lahkumise-kampaanial müüa reklaami igaühele nendele sobival teemal ning eelistatud värviga (ametlikult pole see kinnitust leidnud). Brexiteeride seoseid Venemaaga avastatakse veel tänagi. Kuna mitte keegi ei osanud sellist asjade käiku ette näha, osutus referendumitulemus ka paljudele brittidele üllatuseks. Asuti guugeldama, «mida tähendab EL?».
Nagu Suurbritanniagi, pidi Eesti üle kümne aasta ootama võimalust ELiga ühinemiseks. Mõlemas riigis leidus neid, kes ei soovinud ELiga ühineda. Meenub üks Martini-nimeline, kes omal ajal ELiga liitumise vastu võitles.
Kuna isa ja poja ning nende erakonna algatatud rahvavaenlaste otsinguid (pagulased, homod, ETV töötajad, kes õigel ajal hümni ei mängi jne) on saatnud nii suur menu, toetab neid viimaste uuringute andmetel 18–19 protsenti eestimaalastest ning kui vähemusrahvused välja arvata, siis pea iga kolmas eesti mees. Kuigi kvoodipagulasi on Eestisse saabunud 200 ringis, on nende leivanumber – pagulaste kartmine tänaseks niivõrd iseenesest mõistetav, et sellega saab püüda rahva tähelepanu ka muudel teemadel. Nii sai 7. mail näha Delfis number üks uudisena lugu «Balti jaama juures töötab galaktika parim tätoveerija. Soomest Eestisse kolinud Wilma ei ole pagulane, keda peaks kartma.» Rahvale saab müüa narratiivi, et kuri EL võtab meilt suveräänsuse (iseseisvuse) ja sunnib meid taluma, neid rahvavaenlasi, kes on tegelikult ju väga kahjurlikud (saab jätta mulje, et teised poliitikud lihtsalt ei julge seda välja öelda).
Isa ja poja erakond on loonud ka alternatiivmeedia, millest jääb mulje, et iga islamiusuline = pommipanija, vale nahavärviga inimene = vägistaja, immigrant = võtab meie töökoha.
/nginx/o/2017/05/14/6661751t1hbbb6.jpg)
Lood šokeerivad lugejat nagu idanaabri propagandistide võltsuudised. Ühtlasi võib jääda mulje, et maailmas peale kirjeldatu suurt midagi ei toimu. Nagu ka eurovastases Briti tabloidimeedias tunduvad kõige loogilisemad nende poliitikute väljaütlemised, kes loodud vaenlasekuju vastu (EL, immigrandid jne) kõige resoluutsemalt sõna võtavad. Saab mõnitada kõiki, kelle jutt loodud meediapilti ei sobitu (Merkel, muud liberastidest lollikesed). Mõne mitte meele järele oleva kohtuotsuse järel teatatakse, et kohtunikud (nemad) sekkuvat rahva (meie) asjadesse. Kohtusüsteem vajavat reformi, et väheneks kohtunike (nende) iseseisvus teha otsuseid, mis mõnele poliitikule (rahvale) ei meeldi.
Lood šokeerivad lugejat nagu idanaabri propagandistide võltsuudised.
Nagu Brexiti-eelses Suurbritanniaski, on lootuses hääli tagasi võita, asutud isa ja poja erakonna narratiive kopeerima. Lumepall kasvab. Nii võib ka ühel päeval Eestis juhtuda, et ärkame hommikul üles ja avastame, et rahvas on otsustanud lahkuda liidust, kuhu kuuluvad paljud meile olulised liitlasriigid ning kuhu liigub 70–80 protsenti ekspordist. Siis võivad omandada uue tähenduse 2016. aastal ühe tollase presidendikandidaadi poolt vahendatud tundmatuks jääva teadlase sõnad: «Meie saatus on Venemaa.»
Eesti tulevikus on siiski igaühel oma roll mängida, kuid tasub arvestada faktijärgse ajastu eripäradega. Faktijärgsel ajastul jääb kõlama mitte kõige mõistlikum, vaid kõige kõvem hääl. Iga arvamus on võrdväärne eelarvamusega. Iga tõde on võrdne pooltõe, poolvale ja valega. Meedia otsustab seda, milliseid neist tasub dubleerida. Algoritmid otsustavad, mida Sulle Facebookis näidata. Sina dubleerid seda, millele otsustad klikkida.
Autor väljendab artiklis isiklikke vaateid