Sirbis sel reedel: kuidas kõige kiuste julgeda jääda humanitaariks?

AIJA SAKOVA: Kuidas kõige kiuste julgeda jääda humanitaariks?

Mai alguses avaldas Ärileht.ee loo, milles tõdetakse, et Eestis tuleb humanitaar- ja sotsiaalvaldkonna tippspetsialistel (pean siinkohal silmas doktorikraadiga inimesi) oma tiitlid väljapool akadeemilist maailma pigem maha vaikida, sest muidu kardetakse neid tööle võtta. Teatud mõttes vastulausena sellele püüab Tui Hirv oma Sirbis ilmunud arvamusloos «Õpime väärtustama korrastatud võhiklust» (25. V) sõnastada ja mõtestada humanitaarsete kõrgharitud inimeste ja loovate inimeste väärtust ja väärtuslikkust ühiskonnas.

Hirv kirjutab pikemalt loovuse vajalikkusest juhtimises ja eestvedamisel ning tõdeb: selleks et «loomeinimesena üldse püsti püsida, karjäär üles ehitada ja täisväärtuslikku pereelu elada, peab olema palju võimekam, leidlikum ja sihikindlam kui need, kellel oli oidu, õnne ja vabadust lollikindlamaid valikuid teha».

OTT KARULIN. Viiskümmend aastat hiljem

Mitmete Euroopa maikuistel teatrifestivalidel nähtud lavastustega meenutati 1968. aasta sündmusi nii Euroopas kui ka Ladina-Ameerikas.

«Theatertreffen» 4. – 21. V Berliinis, «Kunstenfestivaldesarts» 4. – 26. V Brüsselis ja Wiener Festwochen ehk Viini pidunädalad 11. V – 17. VI Viinis.

Alustan ülestunnistusega: otsustasin võtta kolm nädalat puhkust ja külastada kolme teatrifestivali («Theatertreffen», «Kunstenfestivaldesarts» ja Viini pidunädalad), et leida kinnitust oma hüpoteesile, justkui oleks Euroopa (festivali)teater kaotanud sideme tänapäevaga, jäänud esteetikas pidama aastatuhande algusaastaisse. Kuigi eeldatu sai esteetika osas pigem tõendatud, üllatas mind, kui paljudes nähtud 23 lavastusest meenutati 1968. aasta sündmusi ning küsiti, mis on viiekümne aastaga muutunud. Seda nii Euroopas kui ka Ladina-Ameerikas.

LAURI KÄRK: Inimnäoline Praha kevad 1968

Filmiretrospektiiv «Praha kevad – tšehhi uue laine filmid» Tartu Elektriteatris 8. – 10. juunini.

Väljend «inimnäoline sotsialism» kõlas esmakordselt 18. juulil 1968 Tšehhi TV ekraanil toonase parteiliidri Alexander Dubčeki suust. Sel kujul oli inimnäolisele sotsialismile antud eluõigust veel kõigest kuu aega, 21. augustini 1968. Kummatigi on inimnäolise ühiskonna ehitamise katse, tegelikkuses nii lühikeseks jäänud Praha kevad, pakkunud järgnevat mõtte- ja arutlusainet pikkadeks aastakümneteks. Nüüd juba tervelt poolsajandiks.

MARIN MÕTTUS: Türgi ja Eesti ühine aeg ehk Onu Suat ja teised

Kas see pole mitte meilegi siin Eestis tuttav tunne: kusagil minevikus oli üks müütiline n-ö meie aeg, kuldne hõllandus, täiuslik ja nüüdisajast tõelisem.

Türgi on teelahkmel. Jaanipäeval peavad valijad otsustama, kas jätkata praegu valitseva Õigluse ja Arengu Partei ning selle võimuka presidendi Recep Tayyip Erdoğani taktikepi all või hääletada võimule opositsioon, mida juhib 1919. aastal Mustafa Kemal Atatürgi asutatud riigi vanim erakond Vabariiklik Rahvapartei. Nädal enne valimisi saab öelda üksnes seda, et valimisvõitlus on väga tasavägine, pinge suur ja rahvas tunnetab seekordsete valimiste murrangulisust, kuna president Erdoğan on lubanud kehtestada riigis presidentaalse valitsemiskorra. Enamasti ei ole erakondade välispoliitiline programm see, mis valijatele otsustamisel määravaks saab. Kuid riigi üldine orientatsioon teljel ida-lääs, Aasia-Euroopa ning ajaloos tehtud valikud võivad seda kaudsel moel siiski olla. Sestap olengi tänavusel kuumal kevadel vahel aja maha võtnud ja otsinud İstanbuli linnamaastikul märke Eesti ja Türgi ühisest ajast, milleks meie iseseisvuse 100. aastapäev ning Türgi Vabariigi 95. aastapäev ka sobiliku ajendi pakuvad.

JAAN ELKEN. MOCAA on kunstimaailma uus maamärk

Lõpuni mineva ja läbiraputava Aafrika nüüdiskunsti eest on kontinent maksnud oma dramaatilise ajalooga kallist hinda.

Aafrika kontinent oli viimane, kus puudus nüüdiskunsti muuseum. Musta Mandri kunstnike võidukäik mitte ainud Euroopa ja Ameerika Ühendriikide kunstimetropolides (on neil siis USA, Ühendkuningriigi või mõne muu maa pass) lõi juba ammu piisava kandepinna ja surve samalaadse institutsiooni loomiseks Aafrikas. Nigeeria päritolu Okwui Enwezori tõus nüüdiskunsti välja mõjuvõimsamate kuraatorite hulka olgu siin toodud näitamaks, et Aafrika on kõigil tasandeil «kultuuriliselt koloniseeritud» ja/või kaasatud.

AIMAR VENTSEL: Nõukogude perioodi eesti etnograafiast

Olles ise nõukogude aja lõpul alustanud tollases Tartu Riiklikus Ülikoolis etnograafiaõpingutega, on mulle eesti etnoloogia nõukogude periood juba ametialaselt huvi pakkunud. Antud distsipliinist puudub siiani asine ajalooline ülevaade, olemasolevad kirjutised vaatlevad eesti nõukogude etnograafiat läbi lokaalse prisma. On aga olemas ka teine dimensioon. Toomas Karjahärmil ja Väino Sirgil on õigus Moskvast vaadates oli Eestis tehtav teadus osa nõukogude teaduses ning see oli allutatud samadele reeglitele ja struktuuridele kui igas muus Nõukogude Liidu otsas tehtav teadus. Ka etnograafia/etnoloogia polnud siin mingi erand.

TOIVO TAMMIK: Vaimsest kraavikaevamisest, füüsilisest ka

Endine maarahvas armastab end nüüd nimetada metsarahvaks, kuigi eestlane ei oska ega taha elada õieti ei maal ega metsas – ja ega tal linnaski elamine veel päris hästi välja tule.

«Võidakse ehk öelda, et päris ajalootud polnud me ju enne iseseisvustki. Meil olid juba siis oma kirjamehed, kunstnikud, teater, teadlased jne, mis kõik peaksid ju tunnistama omapärase kõrgkultuuri tekkimist. Siin tuleb aga märkida, et oleme oma arengus teinud imeliku ja järsu hüppe talupoegliku kultuuri tasemelt otse tippudesse. Vahepealt jäi puudu nimelt tugev, kultuuriteadlik linnakodanlus, millele moodne euroopa kultuur mujal on toetunud renessansist peale. Selle oma keskkihi puudumine on jätnud tühja koha meie kultuuriellu, et meie kirjanduses domineerivad kuni viimaste aegadeni taluelu-teemad ja maalikunstis maastikud.»

ANTTI ROOSE: Ligi-null-energia inimene

Tehnokraatlikult ja e-edvistades oleme targa linna arendamisel unustanud targa inimese, kes oskab teha energiatõhusaid ja kliimasõbralikke valikuid.

Ärkan. Klõpsan tuled põlema. Panen kohvivee üles ja teleka käima. Kohmitsen niisama. Tavalise inimese tavaline hommik tavalises kodus, väljendamas argist elamise ja olemise rutiini. Ümmarguse sihverplaadiga kella tiksumise ja kodutundelist sussi lohistamise heli saadab mõni digitaalne piiks XXI sajandi nuti- või koduseadmelt. Kas see teeb kodu targaks ja nutikaks? Vaevalt. Ja kui seda uue ajastu nutikust ongi, siis jääb see kodutehnika lakoonilise disainiga fassaadi ja displeide taha või kütteruumi. Tootenormatiivid rõhuvad uuendusele, automatiseerimisele, energiatõhususele ja keskkonna kvaliteedile. Elustandard rõhub mugavusele, pere-eelarve pigem heale hinnale.

Keele-elu: Martin Ehala identiteedi mõistest

Arvustamisel:

Valter Langi «Läänemeresoome tulemised»

«Olmeulmad 2» ja Eesti Kontserdi ja Von Krahli teatri «Eesti mängud. Tönk»

XIII Tallinna kitarrifestival

«Eesti reekviemid» 14. VI Estonia kontserdisaalis

Sirbi vahel Diplomaatia ja Keele Infoleht.