Enriko Talvistu: nii nad keerasidki meie linna … (1)

Enriko Talvistu
, kunstiajaloolane
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Enriko Talvistu
Enriko Talvistu Foto: Kristjan Teedema

Tartu südalinna kavandatud uusarendused ei tõota mitte mõnusat linnasüdant, vaid kivikõrbe, mis sündinud püüust iga hoonestada lubatud ruutmeeter ka täis ehitada. Tallinn pakub selles veendumiseks kõnekaid näiteid.

Hiljutisel nädalavahetusel õnnestus kõndida meie pealinnas pühapäevahommikul vara, mil päike tõusis ja taevas oli hele. Meenutasin hea sõnaga oma õpetajat Voldemar Vaga, kel küll kunagise Tallinna aedniku pojana oli vanalinnast hea ülevaade, aga kes jäi hiljem alla sellistele nimedele nagu Villem Raam, Rein Zobel, Mai Levin või Rasmus Kangropool. Kuid mulle andis ta sellgipoolest impulsi Tallinna armastada. Kõigi eelnimetatutega kohtununa oli mulle kogu vanalinn vaid äratundmisrõõm.

Foto: Artur Kuus

Tõepoolest, turistidest tühi linna vanim osa pakkus seda, mida ma olin otsima läinud. Mis sellest, et kirikud polnud veel lahti – neid niigi nähtud.

Kuus tundi varahommikuses pühapäevases linnas pole ju palju. Võrrelgem näiteks Veneetsiaga, kus see on samuti parim aeg.

Loomulikult tundsin huvi ka uuema arhitektuuri vastu. Rotermanni kvartal, mille ääres kunagine soolaladu arhitektuurimuuseumina paistab tänapäeval vaid väikese kultuurireliktina, on mind ammu vaimustanud. Eesti arhitektid tegutsevad ju detailides. Kõik need fassaadid, rõdud ja aknad on igatpidi põnevad. Siiski kõlab see arhitekte silmas pidades kunagise Tartu riikliku ülikooli tudengite anekdoodina Tallinna polütehnilise instituudi tudengite pihta, et tipikad on igati mõistlikud olendid – nad liidavad, lahutavad, korrutavad, aga ei jaga. Nii ka seal Rotermanni ja sadamakvartalis. Kohe tuleb kaevatud auku see Porto Franco arendus ning ümberringi on juba büroohooned valmis. Ka mulle tuttav Germalo reisibüroo on sinna kolinud, ehkki nende asukoht Vabaduse platsi ääres tundus mulle inimlikum.

Vaadates kogu seda kivikõrbe, kus ruutmeeter määrab ära ehitusaluse pinna ning sinna vahele mahub vaid betoonkividega sillutatud tänav, siis see pole mõnus nagu läbipõimunud vanalinn. Vanalinna hoovid ja käigud on midagi teistsugust. Praegune sadamaarendus ei ole paljuräägitud «linna avamine merele», nagu ma mäletan seda heurekana 1992. aasta olümpiamängude järgsest Barcelonast, mis oli kiviste kvartalite puru nende staararhitekti Manuel Cerda kavandatuna, kuid kust hiljem käisid kinnisvaraarendajad üle ning ehitasid täis sellegi, mis esialgu oli Cerda mõelnud avatud pinnana. Aga ometi suutis see linn end merele lahti teha.

Kuid see Tallinna sadamaarendus on lihtsalt ebamugav ja võõras. Puudub usk, et Porto Franco lisandumisega sinna tekiks elustiil, mis nüüdisaegseid linnu iseloomustab.

Nädal tagasi Briti lehes The Guardian avaldatud artiklis võrreldi Southamptoni linna kui ülemere laevade aegset Heathrow’ lennujaama Brexiti protsessi arhitektuurilise ettekuulutajana. Kohalikud pürjelid kinnitasid oma hääletamisega Brexiti poolt (50,3 protsenti), et nad on tüdinud Euroopa Liidu arhitektuuri diktaadist, saamata aru, et Euroopa Liidus on kõik toimunud just vastupidi, linn on inimmõõtmetes. Näited Berliinist, Kopenhaagenist, Nancyst, Lyonist jne on kõik varnast võtta.

Kui Rotermanni kvartali juurde tagasi tulla – ka seal on endiselt ruutmeeter hinnas. Ainsana mõjus seal usutavalt Stalkeri käik, minge vaadake ja nautige. Aga uued Alexela arendused ja kavandatav endise postimaja ja Coca-Cola Plaza ühendamine on vaid vesi nende kinnisvaraarendajate veskile, kes linnast midagi ei hooli.

Tartu juurde. Paraku kohtan samu tendentse Tartu kesklinnas. Äsja valminud Pikk 43/45 korterelamu, planeeritav Kitsas 5 ja ehitatav Riia 22 elamurühm on kõike muud kui hooliv ja mugav elamispiirkond. Isegi kesklinna koledad hruštšovkad näevad paremad välja. Tundub, et ruutmeeter maksab rohkem kui linnavalitsus vastu punnida suudab. Ja nad punnivad ka, kui võimalik on.

Siiski on mul kahju, kui kodulinna keskmine osa keeratakse samamoodi tagaotsa nagu Tallinnas. Ei pea siin silmas ainult tihedust ja kõrgust, sest kunstide hoone Vabaduse puiestee ääres oleks maru, mis sellest, et rida puid läheb maha. Selle hoone vastu seismisega linnakodanikud lahjendavad seda suppi, mida nad saavad mujal kesklinnas Riia mäe, Vanemuise parkla või Fortuuna kvartali aladel.

Lisaks mõeldakse midagi Holmi kvartalisse n-ö Atlantise taha. Mõni aeg tagasi oli planeeringukonkurss Narva maantee äärde Kaarsilla ja Vabadussilla vahele ehitamiseks, ette jäi kõrgepingeliin. Äsja tutvustati arhitektuurivõistluse tulemusi avaturu kvartali(te) kohta ning viimasena keskkatlamaja kvartali võistlust. Kõik need eraldi võttes on ju mõeldavad, kuid vaadates kesklinna üldplaneeringu tasandile, tunduvad need ideed johtuvat vaid järjekindlast krundi maksimaalsest tihendamisest. Olen kaugel sellest, et unistada kesklinnas vaid rohealadest. Rohelist jätkub niigi ning biomassi kasvab juurde kiiremini, kui seda tagasi lõigata jõuame.

Jutt on pigem inimlikust mõõtmest, sest kogu täis ehitada lubatav pindala ehitatakse meil kohe ka maksimaalselt lubatava kõrguseni välja ja kogu planeeringu järgi hoone paigutuseks lubatav ala ehitatakse täis viimase ruutmeetrini.

Olen kaugel sellest, et unistada kesklinnas vaid rohealadest. Rohelist jätkub niigi ning biomassi kasvab juurde kiiremini, kui seda tagasi lõigata jõuame.

Kõrgustega mängimine kvartali eri osades, nagu see jäi teatud planeeringutriki tõttu ära vana kaubamaja kvartalis ning nüüd on kogu kvartal pealt justkui lauaga löödud, on vaid üks trikke. Kitsa tänava krundile kaaluvad omanikud kolme- kuni seitsmekorruselist hoonet. Nii pea kui planeeringutingimused lubavad, kasvab Kitsa tänava äärest eemalduv maht seitsme korruseni.

Kõik sellega paratamatult kaasnevad autod, hoolimata keldrikorruse parklast, sinna ära ei mahu.

Pole palju vaja linnakodaniku kujutlusvõimet ei Kitsa tänava ega ka avaturu kvartali puhul, mõistmaks, et elamispindade või büroode tihedus loob vaid ummiku näiteks Riia-Turu ristmikul ja et sinna elama kavandatud justkui moodne autovaba ja vaid jala käiv seltskond on tegelikult unistus. Ning Vanemuise tänava kergliiklusteest kesklinnast Maarjamõisani alternatiivina koledale Riia tänavale võime vaid unistada. Ruutmeeter ja korrused ruulivad seni, kuni linnas elanikke jagub, aga varsti saavad needki otsa ning võime näha seltskonda, kes kolib Supilinnas, Karlovas või Ülejõel mõistlike võimaluste puudumise korral ikkagi kusagile linna taha uusarendustesse. Mis siis, et seal pole kooli, lasteaeda ega poodi ning sinna saab vaid autoga.

Kommentaarid (1)
Copy
Tagasi üles