Mullijalgpall küttis firmasportlased kuumaks

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Viljandi järve rannas peetud firmade suvespartakiaadi viimase võistluspäeva kõige eriskummalisem ala oli kahtlemata mullijalgpall, milles osales 14 võistkonda.

Võidu võttis Swedbanki tiim koosseisus Aleksandr Nikulin, Kimmo Ploompuu, Marko Sonn, Timo Paal, Eduard Uljanov, Ruslana Barinova, Mari Hindov ja Õnnela Skobiej. Teisele kohale tuli Danske Bank ning kolmanda koha võitles suvises leitsakus auga välja Ernst & Young Balticu esimene võistkond.

Marko Sonn Swedbanki esindusest deklareeris finaalkohtumise ootel, et soovib väga võita. Soov täitus. «Esimene koht! Arvan, et siin rohkem kommentaare polegi vaja!»

Firmasportlane tunnistas, et ilma väga heade naiskolleegideta poleks mitte midagi juhtunud. «Tüdrukud lõid kümnest väravast kaheksa. Mis me küll ilma nendeta teinud oleksime? Kuna meil on nii tublid tüdrukud, siis tahame ja suudame kõik koos võidule mängida.»

Kohtunik Reelika Turi sõnul on mullijalgpall eelkõige pealtvaatajatele väga atraktiivne. «Tundub aga, et ka võistlejad nautisid: põrkeid, tõukamisi ja kukkumisi oli väga palju,» lausus ta. «Üks kohtumine kestis kaks korda viis minutit, viigi korral pandi jõuvahekord paika penaltitega. Jalgpall on selles mängus poroloonist, et ei lendaks eriti kaugele.»

Mullipallid võistlusele kohale toonud Airfuni esindaja Aivo Meelandi märkis, et umbes 15 kilogrammi kaaluva palli sees pole võimalik väga kaua mängida. «Õhku on seal suhteliselt vähe, pilt võib eest ära minna,» põhjendas ta.

«Palli kõrgus on kuni 130 sentimeetrit ja kui juhtud pikali kukkuma, siis püsti tuleb tõusta hooga. Tagurpidi veeredes püsti ei saa, tuleb kõhuli keerata,» soovitas Meelandi ning rääkis, et kasutusel olevad mullipallid jõudsid firmani Hiinast. «Selga käivad need rihmadega ning lisaks on seal sees spetsiaalsed käepidemed, millest saab kinni hoida. Materjal puruneb mõne terava asjaga kokku puutudes suhteliselt kergelt, kuid siin kunstmuruplatsil pole sellega õnneks väga muret. Parandada annab neid kas teibiga või siis sulatan tugevamast kilematerjalist paiga peale.»

Orkla Eesti aktsiaseltsi töötaja Erkki Liiv oli esimene, kes oma võistkonnast mullipalli sisse ronis ja tireleid harjutama asus. «Mullijalgpall on lihtsalt nii vahva ja lõbus, ma olen seda rõõmu iga kell valmis uuesti kogema,» lausus ta. «Kahju, et me oma esimese kohtumise Ernst & Youngi teisele tiimile kaotasime – olime ilmselt liiga memmekad. Mullijalgpallis on vaja veidi agressiivsemat lähenemist.»

Nagu Liiv nentis, on palli sees nähtavus üsna halb, nii et tuleb tublisti silma teritada. «Pikemate jalgadega inimestel on omad eelised: nemad saavad kiiremini püsti. Minu üsna lühikesed jäsemed jäid palli taha veidi kinni. Muidu vist pole suurt vahet.»

SEB tiimi liige Juho Joonas soovitas mullijalgpalli kõikidele õigesse kaalu saada soovivatele maadlejatele ja tõstjatele. «Saunaks läheb põhimõtteliselt juba esimesel minutil, mina olin pärast kolmandat mänguminutit läbi,» ütles ta ning kiitis: «Mäng on põnev. Vastasele võib julgelt sisse sõita, mis on tavaliselt keelatud. Äge ja äärmiselt tore elamus!»

Ultrajooksu taustaga Saint-Gobain Glass Estonia SE tiimi liige Hannes Veide tunnistas, et platsi kõrvalt mullijalgpalli jälgides tundus ala lihtsam. «Kitsas ruum ja õhupuudus tegid asja raskeks. Samas oli väga lõbus, kui keegi mind ümber lükkas, jalgadele tõusmine oli keeruline. Olin seal nagu tagurpidi mardikas, kõigutasin püstisaamiseks jalgu. Esialgu arvasin, et jooksumeestel võiks olla lihtne, kuid tegelikkus oli teine: mul on peenikesed kõhnad jalad ja palli kandmine oli paras katsumus. Usun, et oma roll on selle mängu juures ka heal õnnel.»

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles