USA eriüksused on valmis pidama vajadusel Baltimaades partisanisõda

USA väljaande The Daily Signal ajakirjanik oli Trojan Footprinti ajal Poolas baseeruvate ameerika erivägede juures ja jälgis nende tegevust.

Poola lääneosas Dolaszewos oli õppuse ajal üles seatud USA erivägede baasi, kus asusid Ameerika Ühendriikide erivägede 10. grupi sõdurid.

«Mõned sõdurid valmistuvad baasist lahkuma. Paar sõdurit on märkimisväärselt heas füüsilises vormis, mitmel on ees pikk habe. Viis kuidas nad sust läbi vaatavad, on eriväelaste juures tavaline, eriti kui nad kohtuvad ajakirjanikuga,» kirjeldas Dolaszewos toimunut The Daily Signali ajakirjanik.

USA eriväed harjutasid õppuse raames, kuidas paikneda kiiresti ümber ja pidada koos Eesti, Läti ja Leedu vabatahtlike kaitseorganisatsioonidega varjatud vastupanusõda. Ameeriklaste eesmärk oli harjutada Kaitseliidu ning Läti ja Leedu analoogsete organisatsioonidega «tee puhastamist», et teha ründajate elu võimalikult keeruliseks ja valmistada ette NATO regulaarvägede saabumist konfliktipiirkonda.

«Erivägede eesmärk ei ole ajada sissetungijad Balti riikidest välja, meie ülesanne on valmistada lahinguväli ette regulaarjõudude saabumiseks,» ütles USA erivägede 10. grupi ülem, kolonel Lawrence Ferguson. Ta selgitas, et eelkõige tähendab see vastase nõrkade kohtade tuvastamist ja nende ärakasutamist.

Trojan Footprinti stsenaarium ei nimetanud vastasena otseselt Venemaad, kuid Ameerika Ühendriikide sõjaväeametnikud ei karda nimetada õppuse peaeesmärgiks hoida ära Venemaa sõjalist agressiooni Balti riikides.

«Ma pean meie nähtavat kohalolekut Balti riikides oluliseks. Meie püsiv kohalolek Balti riikides saadab selge signaali, et me võtame väga tõsiselt igasuguseid katseid ähvardada Balti riike. Ma arvan, et on oluline saata sõnum. Sõttaminek ameeriklaste vastu ei ole mingi nali,» rõhutas Ferguseon.

Sõnumi saatmise kõrval oli Trojan Footprinti peamine eemärk harjutada haldust ja logistikat tingimustes, kui on tarvis kiiresti ümber paikneda ja hakata pidama mittekonventsionaalset sõda. See on midagi, mida suurem osa USA erivägesid ei ole teinud pärast 11. septembril 2001 aset leidnud terrorirünnakuid Maailma Kaubanduskeskusele New Yorgis.

«Afganistanis ja Iraagis sõdimine oli erivägede jaoks umbes sama lihtne, nagu pistiku seina torkamine – seal oli meiega kaasas tugev infrastruktuur ja me oleme sellega ära harjunud,» nentis Ferguson.

USA õhuvägede erioperatsioonide üksus asus Troan Footprinti ajal  Poola sõjaväelennuvälja kõrval Powidzi lähedal Poznanist idas.

Kõrgemad ohvitserid andsid enne õppuse algust õhuväe eriüksuslastele ainult ebamääraseid vihjeid eelseisva missiooni kohta, et õppusel kogetu oleks võimalikult kaootiline ja etteaimamatu ehk lähedane reaalsele elule. «Me teeme selle nii reaalseks kui võimalik. Meie jaoks ei olnud siin midagi, me saabusime siia pimedatena,» kirjeldas olukorda Poola õhujõudude 33. baasi saabunud USA õhujõudude eriüksuse komandör. Kolonelleitnandi auastmes eriüksuse ülem palus julgeolekukaalutlustel oma nime mitte avaldada.

USA ametnike sõnul võib Balti riikide sõjalise ründamise korral regulaarvägede vasturünnaku ettevalmistused võtta aega nädalaid, kuna mobiliseerimine ja vägede ümberpaigutamine võtab aega. USA eriväed harjutasidki tegutsemist sellistes olukordades, kus tuleb vaenlase hõivatud territooriumil tegutseda iseseisvalt ilma logistilise toetuseta.

40ndates eluaastates komandör märkis, et kui tema isa kaitses Fulda koridori, siis nüüd on tema ülesanne kaitsta Suwalki koridori. Fulda koridoriks nimetati külma sõja ajal Lääne-Saksamaa ja Ida-Saksamaa piiril asuvat lauget maa-ala, mida NATO pidas kõige tõenäolisemaks nõukogude tankivägede rünnakukohaks, kuna tegemist oli maastikuliselt soodsa kohaga rünnaku alustamiseks. NATO hinnangul oli praegu Saksamaal Tüüringeni ja Hesseni liidumaa vahelisel alal asuv Fulda koridor nõukogude vägede jaoks soodne koht, et alustada massiivset rünnakut Frankfurdi suunas.

Suwalki koridoriks nimetatakse umbes 100 kilomeetri pikkust piirilõiku Leedu ja Poola vahel. Suwalki koridor jääb Venemaa Kaliningradi oblasti ja Valgevene vahele. Kui vastane Suwalki koridori hõivaks, oleks Balti riikide maismaaühendus teiste NATO riikidega ära lõigatud. See muudaks keeruliseks lisavägede ja varustuse transpordi Balti riikide vabastamiseks.

The Daily Signal meenutas 2016. aastal avalikustatuid mõttekoja Rand Corporation raportit, mille kohaselt kuluks Vene vägedel Balti riikide ründamise korral Tallinna või Riiani jõudmiseks 36-60 tundi. Väljaanne märkis, et Balti riikidesse paigutatud NATO liitlaste üksused ei ole samuti piisavad reaalse sõjalise rünnaku tõrjumiseks, kuid eelkõige on tegemist signaaliga, et üksuste ründamise korral NATO riigid sekkuvad.

Kolonel Ferguson tõdes, et Balti riikidel ei ole sõjalist võimekust, et astuda vastu massiivsele rünnakule ning nende rahvuslikud kaitseplaanid on üles ehitatud vastupanule. «Me tahame kaasa aidata sellele, et neil oleks arvestatav vastupanuvõimekus,» rääkis Ferguson.

Mittekonventsionaalne sõjategevus on olnud USA erivägede pealine tegevusala alates külma sõja algusest.

Erivägede 10. grupp moodustati aastal 1942 ning alates külmast sõjast on see üksus keskendunud nõukogude ohuga tegelemisele Ida-Euroopas. Pärast 17aastast vahepausi on üksus pöördumas tagasi oma juurte juurde ehk mittekonventsionaalse sõjategevuse juurde. «Nüüd on meie üksuse fookus tegutsemisel Euroopas,» ütles Ferguson.

Ta tõdes, et USA eriüksused ei ole oma klassikalises alal ehk vaenlase tagalas tegutsenud enam tükk aega, kuid nüüd tuleb taastada valmisolek võidelda keskkonnas, kus vaenlane omab olulisi eeliseid. Viimased 17 aastat on USA eriväed tegutsenud Afganistanis ja Iraagis vastupidises olukorras, kus hoopis  vaenlane peidab ennast tsiviilelanikkonnas hulgas. «Häbi meile, kui me ei ole sellest midagi õppinud,» märkis ta.

Ferguson tahab õppida tunda vene mõttelaadi, mis on oluline eeldus potentsiaalse vastase vastu tegutsemiseks. Ta on üritanud mõista seda vene kirjanduse abil, kuid hindamatuks abiks on NATO liitlased, kes olid omal ajal nõukogude okupatsiooni all.  

Trojan Footprinti stsenaariumi kohaselt leidis aset mõnede NATO liikmesriikide suveräänsuse ja territoriaalse terviklikkuse rikkumine. NATO ja partnerite eriväed reageerisid otsustavalt ning liikusid operatsioonialale, et toetada liikmesriike ja anda otsustav vastulöök suveräänsuse rikkumisele. Õppuse raames moodustati rahvusvaheline staap, mille ülesandeks oli ette valmistada tingimused NATO ja partnerite erivägede tegutsemiseks operatsioonialal ja hilisemaks integreerimiseks konventsionaalsete üksustega.

Trojan Footprint oli osa kolmest samaaegselt toimuvad õppusest: Leedu korraldatavast õppusest Flaming Sword, Ameerika Ühendriikide Euroopa maaväe poolt juhitud Saber Strike’ist ja Ameerika Ühendriikide mereväe õppusest Baltops, kus oli integreeritud konventsionaalsed- ja eriüksused, harjutamaks koostööd ühisel operatsioonialal.

Trojan Footprint tõi kokku NATO ja partnerite eriväed Belgiast, Kanadast, Taanist, Eestist, Saksamaalt, Lätist, Leedust, Hollandist, Norrast, Poolast, Rootsist, Suurbritanniast ja Ameerika Ühendriikidest, et harjutada koos tegutsemist ja ühtlustada staabiprotseduure.

Eesti erioperatsioonide väejuhatuse ülema kolonel Riho Ühtegi sõnul andis Trojan Footprint võimaluse panna proovile eri riikide eriüksuste koostöövõimet nii hübriidsõja kui ka reaalse relvakonflikti tingimustes.

«Kui erioperatsioonide allüksuste koostöövõimet oleme saanud korduvalt testida erinevatel missioonidel ja rahvusvahelistel õppustel, siis käesoleva õppuse raames oli väljakutseks just juhtimiselementide ühilduvus ning logistika korraldamine. Täna võib öelda, et ka selle osaga saame me hakkama. On muidugi veel valdkondi, kus saame koostööd parandada, aga eks selleks õppused ongi, et selliseid kitsaskohti leida,» ütles Ühtegi.