Paljud üürileandjad arvavad, et välismaalastelt kõrgema üürihinna küsimine on õige taktika. Kuidas tegelikult?
Kas välismaalaselt võib üürikorteri eest rohkem raha küsida?
27. mai 2018, 22:14
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sageli eeldavad üürileandjad, et välismaalased on kohalikest toredamad ja jõukamad ning nad on valmis maksma kohalikest murumütsiga üürnikest kõrgemat üürihinda. Pole harv, kui oodatakse, et välismaalased on rumalad, kes on nõus maksma üürihinda oluliselt üle kohaliku keskmise turutaseme, kirjutab kinnisvarakäsiraamatute autor Tõnu Toompark.
Paraku on üüripakkumised portaalides kättesaadavad nii kohalikele kui piiritagustele üürnikele. Sageli otsivad välismaalastest üürikorteri otsijad endale maakleri, kes on kohaliku turuinfoga rohkemal või vähesemal määral kursis. Tegelikkus ongi see, et sageli ootavad lääne poolt tulevad välismaalased hoopis, et Eestis on võimalik ühiselamu toa hinnaga saada üürile luksuslik kesklinnakorter.
Tõde on selles, et enamasti tõesti maksavad välismaalased keskmisest pisut kõrgemat üürihinda, kuid seda ka keskmisest märksa parema kauba eest. Ehk siis välismaalased soovivad keskmisest kvaliteetsemat hoone ja korteri kvaliteeti.
Välismaalastest üürnike puhul tasub silmas pidada, et üürileandja küsiks piisavalt suure tagatisraha, et katta üürimaksetega probleemide ilmnemisel võimalikult palju saamata jäänud üüritulust ja tasumata jäänud kõrvalkuludest.
Võlaõigusseadus lubab üürnikult küsida tagatisraha maksimaalselt kuni kolme kuu üüri ulatuses.
Hakata suure ilma pealt võlgujäänud välismaalast otsima on suhteliselt lootusetu ettevõtmine, mis toob endaga kaasa pigem kulu kui tulu.
Vaata rohkem SIIT!