Uudis sellest, et Yana Toom koostab Keskerakonnale eetikakoodeksit, kõlab umbes samamoodi, nagu kõlaks teade, et Zimbabwe president pakub Elon Muskile abi Marsi koloniseerimisel. Teisalt on meeldiv, et Eesti poliitikas vähemalt mõeldakse elu mõtte ja säärase peene substantsi nagu eetika otsingute üle. Samas, nagu ütleb idamaine kõnekäänd: ütle nii mitu korda «halvaa», kui tahad, suu sellest magusamaks ei lähe. Sama lugu on sõnaga eetika.
See on tore, et Euroopa Parlamendi saadik tegeleb vaat et teadustööga. Brüsseli ja sealsete kabinettide asukate peamine häda on selles, et keegi ei tea täpselt, kes need inimesed on, millega nad seal tegelevad ja kust nad tulevad. Kuid eetikakoodeksiga jändamine on tühi töö. See on umbes sama mõttetu kui keskaegsete skolastikute tööd sellest, kas Kristus naeris elu jooksul vähemalt ühe korra või kui mitu kuradit on võimalik istuma panna nõelateraviku otsa.
Asjad on tegelikult palju lihtsamad. Eesti poliitika läbiv probleem seisneb reputatsiooni mõiste puudumises. Reputatsiooni on võimalik edasi anda matemaatilise valemiga: poliitiku reputatsioon võrdub tehtud töö miinus lubadused korrutatud korralikkusega. Mingeid eetikakoodekseid ega tõekomisjone pole vaja. Ei Keskerakonnas ega teistes Eesti erakondades.
See on bürokraatlik lähenemine, et probleemi korral läheb tarvis mingit paberit või komisjoni, mis probleemi ei lahenda, ent kui ka paremaks ei lähe, saab vähemalt öelda, et näete, me ju proovisime. Kui näiteks Tallinna linnas tassitakse laiali suur hulk maksumaksja vara, siis on eeskätt tarvis selle nähtuse vastu võidelda, mitte üritada avalikkust iga hinna eest jälgedelt eksitada, pidades kodanikke rumalateks ja püüdes neid ringiratast ümber oma sõrme ajada. Miks see valijates pahameelt ja rahulolematust ei tekita on peamiselt küsimus sotsiaalpsühholoogidele.
Eesti poliitika läbiv probleem on reputatsiooni mõiste puudumine.
Kui rakendada eespool toodud matemaatilist valemit, siis on kõik lihtne. Kui lubatakse pudrumägesid ja piimajõgesid, siis peaks juba see valvsaks muutma. Kui ei täideta lubadusi või kukutakse ametikohal läbi, siis pole sellel kohal enam midagi teha – leidub ka teisi, kes sobivad paremini. Valetamiselt ja varastamiselt tabatud on tarvis kohe positsioonilt eemaldada, sest poliitikasse nad ei kõlba, serveeritagu neid valijale tulevikus ükskõik millise kastmega.
Reputatsioon on poliitilisele positsioonile sobimise oluline kriteerium. Mainel ei saa olla suuri ega väikeseid plekke. Nagu pole toiduainetel teist realiseerimistähtaega. Kui läks mädanema või hapuks, siis on kõik. Kuritarvitused ja ebakompetentsus annavad põhjuse poliitiku karjäär otsekohe ja igaveseks lõpetada.