Tartu Ülikooli professor: keegi pole suutnud mulle homöopaatia olemust ära seletada (10)

Mis on teie arusaamist mööda homöopaatia?

Tartu Ülikooli professori ja teadlasena ma ei tea seda, kuid ei kiirusta samas hinnangute andmisega homöopaatiale. Teadlasena tahaksin homöopaatiat mõista. Sellegi poolest ei ole mitte keegi suutnud selle fenomeni olemust mulle ära seletada.

Homöopaatia vastandub allopaatiale ehk tõenduspõhisele ravimite valmistamise ja kasutamise süsteemile, mida ma pooldan lihtsal põhjusel: me suudame tõenduspõhiste ravimite toimet põhjendada ning selle olemasolu katseklaasis, loomadel ja inimestel tõestada.

Definitsiooni põhiselt saab homöopaatiat vaadelda kui ravimite süsteemi põhimõttel «sarnast ravida sarnasega» ehk kui allopaatias tuleb näiteks peavalu ravida piisava annuse valuvaigistiga, siis homöopaatias tuleb manustada väga väikeses koguses toimeainet, mis ilma peavaluta inimesel kutsuks esile peavalu. Nii et allopaatiliste ja homöopaatiliste ravimite peamiseks erinevuseks on toimeaine kümneid ja isegi sadu kordi erinevaid sisaldused, kuid mitte ainult.

Teine oluline erinevus on homöopaatikumide valmistamisel kasutatav eriline tehnoloogia, mis väidetavalt vabastab raviainete energiat. Nii väidavad homöopaadid tõsimeeli, et kuigi näiteks konkreetses homöopaatikumi lahuse annuses puudub isegi üksainumas molekul toimeainet, mõjub selline ravim ikkagi - tänu ainest vabanenud energiale.

Kui aga küsida, mis «energia» see selline on, mis on selle mõõtühik ja millise aparaadiga sellist väge mõõta, jääb tõsiselt võetav vastus saamata. Homöopaatia on seega nagu asi iseeneses, omalaadne ravimiusk. Muide, homöopaadid üldjuhul ei lasku vaidlustesse, nii et küsimusi neile esitada on võrdlemisi ebaproduktiivne tegevus.

Kas homöopaatilised preparaadid võivad tervist otseselt kahjustada?

Seda siis, kui võimaliku toimetu preparaadi manustamise ajal tõsine haigus ohtlikul määral progresseerub.

Kas teadus on tuvastanud homöopaatilistel preparaatidel ravivat toimet? Platseebo efekt? 

Jah ja ei. Teaduslikud ülevaateartiklid homöopaatikumide toimete uurimustest inimestel võimaldavad järeldada, et veenvalt pole suudetud tõestada nende toimet ega ka toimete puudumist.

Usk ei ole siin peamine, see mõjutab paljus ka tavaravimite toimet. Tasub tähele panna, et suur osa homöopaatikumidest on valmistatud haiguste jaoks, mis varem või hiljem ka ise paranevad.

Pildi muudab kirjuks seegi, et alati ei defineerita homoöpaatilisi preparaate ühte moodi ning lisaks klassikalisele homöopaatiale on sündinud selle uusi harusid.  Usu ja iseparanevate haiguste vahele jääb aga hall ala, mida pole keegi suutnud adekvaatselt kirjeldada. Olen iseendal neljal korral homöopaatikume katsetanud ja pean paraku tõdema, et tulemused kujunesid 4:0 homöopaatikumide kahjuks. 

Kui palju on Tartu ülikoolis homöopaatiliste preparaatide toimet uuritud?

Sisuliselt üldse mitte, sest meie arvates on tegemist teadusvälise nähtusega, mistõttu homöopaatiat ei õpetata meie proviisoritele ega arstidele ning muidugi ka ei uurita. Seevastu näiteks Leedus Kaunase Meditsiiniülikoolis on homöopaatia proviisoriõppe üks kohustuslikke õppeaineid ning ülikooli apteegis valmistatakse muuhulgas homöopaatilisi preparaate.