/nginx/o/2018/05/23/7858948t1h84c5.jpg)
Kui Egiptuse jalgpallistaar Mohamed Salah lõi Meistrite liiga esimeses poolfinaalis AS Roma vastu kaks väravat, võttis Tuneesia spordikommentaator Rauf Khalif tema esituse kokku nii: «Oo, araablaste uhkus! Näita meile oma kunsti ja too meeletust! Sa oled nende piinaja ja purustaja!»
Kuid Salah pole araablaste jaoks mitte ainult osav pallivõlur, vaid palju enamat. «Mohamed Salah? Ta on meie mees, praegu kindlasti parim mängija maailmas,» sõnab mulle söakal toonil üks Tallinna väisav liibüalane. See kirjeldus ilmestab laiemalt araablaste vaadet Salah'le, keda peetakse oma meheks nii Egiptuses ja Liibüas kui ka Liibanonis ja Iraagis.
Siinkohal on oluline, et riigipiiride kõrval ületab Salah' fenomen araabia maailmas ka neid nähtamatuid jooni, mis eraldavad erinevaid vaateid religioonile ja väärtustele. Vutistaari edule elavad vaimulike ja tõsiusklike kõrval kaasa ka religiooni leigemalt suhtuvad noored liberaalid. Kui moslemid hindavad tema tagasihoidlikust ja pühendumist islamile, siis teiste jaoks esindab ta hoopis maailmas läbilöönud hästi teenivat spordikuulsust. Moslemite seas omakorda levib aga anekdoot, mille järgi islamis on nüüd tavalise viie kõrval veel ka kuues Mohammedi nimeline palvekord, kuna Salah' perekonnanimi kõlab araabiakeeles kui sõna «palvus» (ar. sala). Kõik koos aga kiidavad takka vutistaari siirusele, mida ilmestavad nii heategevusprojektid oma kodukülas kui isalik hool, millest annab aimu tütrega koos platsil palli taga ajamine.