L, 27.04.2024
Ilm
Horoskoop
Tellimine
Kuuluta
Tingimused
Reklaam
Toimetus
Klienditugi
RUS
ENG
Tellijale

Päikeseline mõistulugu tolmust

Margus Haav
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Autor Andrus Kivirähk ja kunstnik Takinada ehk Irina Šabarova «Tilda ja tolmuingli» esitlusel.
Autor Andrus Kivirähk ja kunstnik Takinada ehk Irina Šabarova «Tilda ja tolmuingli» esitlusel. Foto: Liis Treimann / Postimees

Kui miski on tõesti väike ning samas tüütu ja tähtsusetu, öeldakse selle kohta, et tühine nagu tolm. Kirjutada tolmust ehk peaaegu mitte millestki suurepärane teos nõuab meistrikätt.

Eks iga raamatu loomine ole omamoodi terakeste rittapanek. Andrus Kivirähk on aga sedapuhku võtnudki tolmuterakesed ning puhunud loojana neile elu sisse.

Raamat algab tolmuingli sünniga. Miljonid tolmuterakesed ühinevad ühel pööningul, kus keegi pole juba ammu käinud. Nad koonduvad nagu kasvav lumepall või rahvatantsijate mustrid murul ning selle tulemusena tekib kummaline loomake – suurte tumedate silmade ja kikkis kõrvadega, kerge kui tolm ja väle kui tolm. Üldiselt on tolmuinglid nähtamatud, kui välja arvata need vähesed, kes on sündinud päikese käes. Tolmuinglis on kõik see, mis kunagi on olnud. Tolm jääb ju ka siis, kui enam midagi ei ole. Ta on igavene.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles