Värske riigihalduse minister Janek Mäggi saatis möödunud reedel teadlastest ja linnakodanikest koosneva tselluloositehasevastaste pöördumisele ehk nn Tartu apellile kirjaliku vastuse, milles selgitab, miks puidurafineerimistehase eriplaneeringu protsessiga edasi minnakse.
Tartu apelli töörühm saatis 28. märtsil eelmisele riigihalduse ministrile Jaak Aabile märgukirja, milles tuuakse kuuel leheküljel välja põhjuseid, miks nad toetavad Tartu linna ja volikogu ettepanekut riigi eriplaneeringu lõpetamiseks.
«See säästaks väga paljude inimeste aega, energiat ja närvikulu ning välistaks võimalikud meeleavaldused ja pikad kohtuprotsessid, mida meile teadaolevalt juba kavandatakse,» seisab kirja kokkuvõttes.
Teadlased ja linnakodanikud lisavad, et kui äriplaan ilmselgelt ei tööta, siis tuleb teha uus ja mõistlikum äriplaan, mitte muuta seadusi selleks, et äriplaan hakkaks toimima ning viitavad investorite esindaja lubadusele, et õhus on võimalus taotleda Euroopa Komisjonilt erandit, kui uuringud ei näita tehase sobivust.
Janek Mäggi on koostanud Tartu apelli töörühmale märgukirja punktide haaval vastused. Avalikku dokumenti saab lugeda täismahus. Meie võtsime ministri vastustest olulisema kokku (vt allpool).
Memo punktis 1 kirjutate, et „Kuigi tselluloositehase kujul on tegemist suure ja potentsiaalselt olulise investeeringuga, ei ole tegemist riigi seisukohalt vältimatu objektiga. Investor võib esitada oma soovid, ent riigi kohustus on leida tasakaalustatud lahendus. Praegu on tekkinud olukord, kus eriplaneeringu jätkamisel konflikt pigem eskaleerub, kuna Eesti Vabariigi kodanikud – ja mitte ainult tartlased – tajuvad senist protsessi hämara ebaselge ja investorite poolt tugevalt kaldu olevana.“
Memo punkti 1 alapunktides a kuni c väljendate muret planeerimisseaduse ning keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse muutmise seaduse menetlemisega seotud asjaolude pärast. Kirjutate mh, et „Vastav seadusemuudatus võeti vastu kahe nädalaga, jättes tähelepanuta riigikontrolli ja justiitsministeeriumi planeerimisõiguse töörühma seisukoha.“
Memo punkti 1 alapunktis d kirjutate, et „Tartu ja Tartu valla volikogude otsuste avalik ignoreerimine, mida tahaksime eriti rõhutada ja esile tõsta: erinevad valitsuse liikmed, sh peaminister on kinnitanud, et uuringutega jätkatakse, kuigi Tartu linnavolikogu jõudis parteideülese kokkuleppeni ja on teinud valitsusele kaalutletud ja põhjendatud avalduse eriplaneeringu peatamise kohta.“
Memo punktis 2 kirjutate, et „Keskkonnaküsimustes ei ole kahjuks märgata muud kui vastutavate ametnike hoolsuskohustuse rikkumist.“ Sama punkti alapunktis a viitate Ida-Eesti vesikonna veemajanduskavas antud Emajõe ja Peipsi järve veekogumite seisundi hinnangutele ja veepoliitika raamdirektiivis pinnaveekogumitele seatud eesmärkidele. Alapunkti lõpus kirjutate, et „Õigupoolest jääb täiesti arusaamatuks, millistest eeldustest lähtudes sai minister7 sisuliselt kinnitada, et uus suur reostusallikas Emajõel Ida-Eesti vesikonda ei reosta.“ Memo punkti 2 alapunktis b olete kirjutate, et tehase heitvee kahjulikku mõju keskkonnale vältida ei ole võimalik.
Memo punkti 2 alapunktis b kirjutate veel, et „Äänekoski tehasele väljastatud kompleksloa alusel Tartu lähedale kavandatava tehase heitveega keskkonda sattuvate saasteainete koguseid arvutades ilmnes näiteks, et ülalmainitud ülimürgiseid klooriühendeid (AOX) satuks planeeritud tootmismahu (750 000 t tselluloosi aastas) Emajõkke mitmeid kümneid tonne aastas.“
Kirja punkti 2 alapunktis c kirjutate, et „Arusaamatu on uuringute eesmärk eriplaneeringu jätkamiseks. Otseselt kavandatava tehase mõjualas on mitmeid Natura 2000 alasid (Alam-Pedja, Peipsiveere, Kärevere, Ihaste-Ropka). Ent tehase asukohavalik on investorite nõudmisel juba ette piiratud Tartu lähikonnaga (vt kaarti), ilma, et oleks tehtud eelnevaid mõju-uuringuid. Kui investorite sõnul ei ole majanduslikult kasulik ehitada tehast muudesse piirkondadesse, siis võib, lähtudes Peipsi seisukorrast, piirnevatest Natura 2000 aladest ja EU veemajanduse direktiivist järeldada, et Eestis ei ole majanduslikult ja keskkonnatingimuste tõttu sobivat asukohta nii suure tehase ehitamiseks. Kuid sellise tervele mõistusele tugineva otsuse asemel on seni peetud paremaks „uuringutega jätkata“. Mis on nende uuringute eesmärk?“
Memo punktis 4 viitate seoses raiemahtudega Eesti kliimakokkulepetele (Durban, LULUCF) ja selgitate puidutööstuses toimuvat. Kirjutate, et „Seega peavad raiemahud praegusega võrreldes vähenema ja raiutavat puiduressurssi tuleb kasutada võimalikult efektiivselt, suurendades ka pika elueaga ehk kestvustoodete osakaalu (mis hoiavad pikka aega süsiniku seotuna).“ Punkti lõpetuseks sõnastate enda ootuse riigile: „Riigi poolt ootaks enne tselluloositehase avalikku toetamist analüüsi, milline arengusuund oleks nii keskkonnakahjude vältimist, kliimamuutuste leevendamist kui majanduslikku kasumlikkust arvestades Eesti riigile parim. Kiirustamine on siin lühinägelik ja kahjulik.“
Leiate memo punktis 5, et „Avalikkusele pole riigi eriplaneeringu vajalikkust selgitatud ega veenvalt põhjendatud.“ Selgitate, et „Argumentatsioonis domineerib investeeringu suurus miljard eurot, aga majanduslikku otsest kasu riigile (200 töökoha maksudena laekuv) on hinnanguliselt suurusjärgus paar miljonit eurot aastas (vrdl Estonian Celli tulu riigile). Juhime tähelepanu, et kõlav number miljard eurot sisaldab endas väidetavalt vaid 150 milj omainvesteeringut ning 850 miljonit laenu välispankadelt, mis tuleb tagasi maksta koos intressidega, seega see raha liigub maksuvabalt Eestist tagasi välja. Samuti ei ole seadmete ja tehnoloogia soetamisest tulu kohalikule tööstusele, kuna meil taolisi seadmeid ega know-how`d ei ole – see kõik tuleb sisse osta ja suur osa laenurahast liigub taas Eestist välja. Kuna Eestis puuduvad tehase ehitamise ja seadistamise spetsialistid, tähendab see välistööjõu sissevoolu, seega liigub ka osa palgarahast riigist välja.“ Kirjutate veel, et „Samas ei ole avalikkusele selgitatud, kui suured on kaasnevad riigi kulud…/../“. ja esitate nimekirja osadest võimalikest kuludest (nt maanteede koormuse määratu kasv, võimalikud liiklusõnnetused ja kulu maanteede korrashoiule; võimalikud EL trahvid, mis on tingitud reostuskoormuse suurendamisest Peipsile; kahju Tartu linna mainele jne).