Suri Inglismaa koondise ainsa MM-tiitlini aidanud kaitsja

Kristjan Jaak Kangur
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ray Wilsoni käes (paremal) on 1966. aasta MMi võidukarikas.
Ray Wilsoni käes (paremal) on 1966. aasta MMi võidukarikas. Foto: PA Photos / PA Wire/PA Images / Scanpix

83-aastaselt suri Ray Wilson, kes tuli Inglismaa jalgpallikoondise koosseisus 1966. aastal maailmameistriks.

Vasakkaitsja Wilson oli toonase Inglismaa koondise vanim mängija, olles turniiri ajal 31-aastane. Ta kuulus Inglismaa koondise algkoosseisu kõigis mängudes, kaasa arvatud finaalis, kus inglased alistasid lisaajal 4:1 Lääne-Saksamaa.

Klubikarjääri veetis Wilson peamiselt Huddersfieldi ridades, liikudes sealt hiljem Evertoni, kellega võitis 1966. aastal Inglismaa karika. Hiljem mängis ta veel Oldhamis ja Bradford Citys, pidades viimases klubis kümne mängu jooksul ka peatreeneri kohusetäitja ametit.

Inglismaa koondist esindas Wilson 63 korda, käies lisaks 1966. aasta turniirile ka 1962. aasta MMil ja 1968. aasta EMil. Koondisekarjääri lõppedes oli Wilsoni nimel kummaline rekord: nimelt oli ta pidanud Inglismaa särgis kõige rohkem kohtumisi, ilma et oleks löönud ainsatki väravat. Hiljem ületasid selle «saavutuse» siiski nii Gary Neville kui ka Ashley Cole.

Mängijakarjääri lõpetades tekitas tagasihoidlik Wilson furoori sellega, et taandus täielikult jalgpallist ning hakkas pidama hoopis matusebürood. 2000. aastal avastas Inglise ajakirjandus, et Wilson, Roger Hunt, Nobby Stiles, George Cohen ja Alan Ball ei olnud saanud MM-tiitli eest mingit ametlikku tunnustust, ning laiaulatusliku kampaania järel antigi viisikule Briti Impeeriumi orden. Ülejäänud kuus mängijat ja peatreener olid sarnase tunnustuse pälvinud juba varem.

2004. aastal diagnoositi Wilsonil aga Alzheimeri tõbi. Sama haiguse all kannatavad ka tema kunagised meeskonnakaaslased Stiles ja Martin Peters ning selle põhjuseks peetakse asjaolu, et tolleaegsed pallid olid väga rasked ning nende peaga löömine ongi haiguse väljalöömise taga.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles