Paistab, et paljudes lääneriikides aastakümneid populaarne olnud sotsiaaldemokraatia jääb Eestis lihtsalt vahele. Nagu jäi 90ndate alguses vahele tšekiga maksmine – hakkasime kohe pangakaarte kasutama.
Kristi Malmberg: Eesti jätab sotsiaaldemokraatia vahele (42)
23. aprill 2018, 23:59
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Seda julgen väita värskete arvamusküsitluste tulemuste põhjal, kus sotside toetus kõigub 6 ja 11 protsendi vahel. Nende toetus on viimasel ajal pidevalt kahanenud ja suurt läbimurret pole see erakond teinud. Samas tundus veel paari aasta eest, et potentsiaali on neil kõvasti, seda nii tänu noorte hulgas moes olevale maailmavaatele kui ka noorele, kenale ja hea haridusega esimehele.
Ootused olid igal juhul kõrged, kui nad koos Keskerakonna ja IRLiga valitsuse tegid. Ent välja pole neil see riigivalitsemine siiani eriti hästi tulnud. Eesti selge ja lihtsa maksusüsteemi rikkusid nad ka ära, aga seda küll eelkõige Keskerakonna eestvedamisel.
Sotside peamise vägiteona selles valitsuses jääb kõlama õllehinna tõus ja Läti alkoralli esilekutsumine, kuigi sotside juht Jevgeni Ossinovski püüab ennast sellest teemast taandada. Tõsi, aktsiiside tõstmine polegi tema rida, kuid alkoholivastase võitluse eestkõneleja oli tema. Selge see, et joomist tuleb piirata, kuid kasutatud meetmete tulemuslikkus on praegu küll väga küsitav.
Lisaks psühholoogiline möödapanek. Olles sotsiaaldemokraadina tagasihoidlikuma sissetulekuga elanike huvide eest seisja, pole kuigi tark minna traditsioonilise töölisklassi meelelahutuse kallale. Võrdsema ühiskonna asemel tekib hoopis ebavõrdsem olukord, sest pealinna suhteliselt kõrgepalgalised hipsterid jaksavad ikka oma IPA eest maksta. Hinnatundlikuma inimese paneb aga hinnatõus Toompea poole rusikat vibutama ja muid lahendusi otsima, nagu vohav piirikaubandus Lätis on näidanud.
Ent olgu selle õllehinnaga kuidas on, see ei saa olla sotside ebaedu ainus põhjus. Mingi laiem toetuspind sotsiaaldemokraatiale tundub Eesti ühiskonnas siiski puudu olevat. Kui mõne aasta eest ennustasid nii politoloogid kui ka kogenud poliitikud, näiteks Mart Laar, sotsiaaldemokraatia võimast esiletõusu Eesti poliitikas, siis mõnevõrra üllatuslikult pole seda juhtunud.
Alati võib süüdistada erakonna esindusnägusid läbikukkumises, kuid ka selles pole tõenäoliselt asi. Üks sotside nõrkus peitub hoopis rahvastikupüramiidis. Üldistades võib öelda, et Eesti keskealised ja vanemad inimesed, kes pole just Keskerakonna valijad, on pigem liberaalid kui sotsid. Pealegi seostub üle 40-aastastele sotsiaaldemokraatia millegi nõukaaegsega, mis omakorda peletab.
Noori, kellele sotside maailmavaade lähedasem tundub, jääb aga aina vähemaks. 20–40-aastaseid mehi ja naisi on Eestis praegu ca 350 000, üle 40seid aga 654 000. Muidugi pole kõik neist valijad, aga jõudude vahekorrast annavad need arvud siiski pildi.
Peale selle on pea igal pool maailmas probleemiks noorte väga väike valimisaktiivsus, mille üheks põhjuseks peavad ühiskonnateadlased poliitikute muutumist kaupmeesteks, kes ei paku enam välja suuri ideid, vaid kasulikke tehinguid. Seega ei pruugi sotsidel Eesti poliitikas hiilgeaega üldse saabudagi.