Abipolitseinik Rasmus Lahtvee: näen liigagi tihti, kuidas lapsevanem tirib oma last punase tulega teed ületama (1)

Igapäevaselt jalgsi ja ühistranspordiga ringi liikudes näen liigagi tihti olukordi, kus lapsevanem tirib oma last foori keelava punase tulega teed ületama. Samuti näen autojuhte, kes juba ületavad linnas lubatud maksimaalset sõidukiirust ja fooriga reguleeritud ristmikule lähenedes lisavad veelgi kiirust.

Tõenäoliselt soovitakse ristmikku ületava kolonni sabas üle lipsata. Neid autojuhte ei heiduta ka see, et foori keelav kollane tuli säras juba kaks autot enne teda ja punanegi süttis eelmise auto ees.

Fakt, et sellise teoga pannakse ohtu nii teisi kui ka iseennast, ei kipu sellel hetkel kahjuks vist meenuma.

Täna oli seevastu kõik kuidagi teisiti. Minuga samal ajal foori taga teeületuse õigust ootav ema selgitas positiivsel toonil käekõrval olevale tütrele, miks ikkagi peab rahulikult rohelist tuld ootama isegi siis, kui tundub, et jõuaksid enne lähenevaid autosid üle lipsata. Miks tuleks rohelist tuld oodates kõnnitee servast paar sammu taga pool seista ja miks peaks jätma tänaval liikuva auto ning enda vahele pisut rohkem vaba ruumi. Isegi autojuhid peatusid sellel suurepärasel hommikul korrektselt enne foori keelavate tulede süttimist ning ei püüdnudki kiirendades veel «roosaga» üle ristmiku söösta.

Selline abipolitseinike päeva algus annab lootust, et suudame tõesti meie ühise kodu – Eesti, meie kõigi jaoks turvalisemaks muuta. Seda sama lootust kannavad endas ka rohkem kui tuhat täna üle Eesti tegutsevat vabatahtlikku abipolitseinikku, kes isiklikust vabast ajast on otsustanud toetada oma kogukondi, harida koolinoori, tagada avalikku korda ja aidata abivajajaid mistahes olukorras.

Abipolitseinikud on teinud sisemise valiku, saanud põhjaliku koolituse ja on lisajõuna valmis mistahes olukorras politseinikke toetama, et tagada isegi tõeliste kriisiolukordade võimalikult kiire ja valutu lahendamine. 

Seda sama ideed, ise eeskujuks olles oma kodukohta turvalisemaks muuta, kannavad enda hinges ka need 73 koolinoort, kes esitasid oma loomingu Eesti Abipolitseinike Kogu ning Politsei- ja Piirivalveameti ühisele luulekonkursile.

Abipolitseinikud on teinud sisemise valiku, saanud põhjaliku koolituse ja on lisajõuna valmis mistahes olukorras politseinikke toetama, et tagada isegi tõeliste kriisiolukordade võimalikult kiire ja valutu lahendamine. Samas saab oma kodukoha turvalisemaks muuta igaüks meist.

Abiks on need noored, kes oma luuletusi kirjutades ja meile saates on mõelnud sellele, mis neid meie ühiskonnas häirib ja kuidas olukorda ise paremaks muuta. Abiks on lapsevanemad, kes tõesti suhtlevad oma lastega ja õpetavad neile, kuidas seadusekuulekalt ja vastutustundlikult ning seeläbi iseenda ja teiste jaoks ohutumalt käituda. Abiks on autojuhid, kes hoolimata närvilisest tööpäevast või kohtumisele hilinemisest ei pane ennast ja teisi liiklejaid ohtu ning järgivad lubatud piirkiirust ja muid liiklusseaduse nõudeid. Abiks on kõik inimesed, kes isegi siis, kui keegi teine neid teadaolevalt ei näe, käituvad nii, et sobiksid eeskujuks oma lastele.

Soovitan kõigil mõelda sellele, kuidas ise oma koduküla või kodutänav turvalisemaks muuta. Turvalisus algab sellest, et me ise käitume iseenda ja teiste suhtes ohutult. Turvalisus algab sellest, et me märkame, kui keegi seda põhimõtet rikub, ja anname sellest kohe ka politseile teada. Turvalisus algab meie – minu ja sinu otsusest pead mitte kõrvale pöörata!

20. aprillil möödus 24 aastat esimesest abipolitseiniku seaduse vastu võtmisest. Hetkel on Eestis 1300 elaniku kohta üks abipolitseinik.