Sandra Ashilevi: Oluline on, et tulemus sünnib meie koostöös

Joosep Laik
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sandra Ashilevi
Sandra Ashilevi Foto: Marii Joala

Täna õhtul esineb Pärnus Jazzkaare raames Sandra Ashilevi koosseis Ashilevi, kelle looming räägib suhetest, orjatööst ja sõjast.

Kuidas te muusika juurde jõudsite?

Kogu mu pere on muusikud. Vanaisa mängis džässbändis klarnetit ja ema laulis. Tundus loogiline, et mind pannakse kohe muusikakooli.

Ja ise tahtsite samuti?

Jah, ma ikka vaatasin neile alt üles ja ma poleks seal püsinud, kui mulle poleks meeldinud. Selles mõttes olen jäärapäine.

Mis teid nende tegevuse puhul siis mõjutas?

Tundus, et see on mõnus viis teha tööd. Ma nägin, kui palju nad kodus vaeva nägid ja ma nägin tulemust. See inspireeriski võib-olla kõige rohkem, kui näed kõrvalt protsessi ja lõpptulemust.

Mis tähendab ühtlasi seda, et te näete päris palju katseid, mis ei tööta alguses?

Jaa, ka neid muidugi (naerab).

Kas sõnad räägivad suhetest RnB-muusikastiili tõttu või oled teemavaliku teadlikult teinud?

See on ikkagi teatud ajast, kui ma tahtsin rohkem kirjutada suhetest, aga meil on muidki teemasid, näiteks orjatöö või sõda.

Kas need on siis eestistatud võtmes?

Ei, pigem afrokultuuri suunda.

Aga kuidas toimib teie loominguline protsess? Kuidas te teate, et loodu töötab?

Tavaliselt on mul enda kirjutatud sõnad ja ka meloodia teatud pillile. Kui meil on iganädalane kokkusaamine bändiga, siis ma annan neile edasi selle info, mida ma olen neile suutnud tekitada ja siis me hakkame selle ümber muusikat ehitama. Tihtipeale algne idee muutub protsessi käigus päris palju ja erineb algsest kõlast täiesti. Aga see on okei. Selle puhul on oluline, et see ei ole minu sooloprojekt, vaid see, et tulemus sünnib meie koostöös.

Kuidas te kokku saite?

Ma alustasin Jason Virunurmega. Kuna tundus, et see asi võiks bändi mõõtme võtta, kutsusime sinna Silver Ulviku, kuna me juba teadsime üksteist varem ja saime hästi läbi. Tema kaudu kutsusime bassimehe ja mängisime selle koossseisuga.

Jason otsustas bändist ära minna ja otsisime pärast seda klahvimeest, kuna tundus, et klahvid sobivad meie stiiliga ja leidsime Chalres Aaron Zobeli.

Vaatasin teie visuaali ja näiteks "Addiction" ja "D.F.U" on täiesti erinevad. Kui palju te ise suunate seda protsessi?

Päris palju. "D.F.U" puhul mõtlesime päris palju ja lisasime sinna asju. "Addictioniga" seda nii palju ei olnud. Aga leidsime seal koostöös lahenduse.

"D.F.U" muusikavideot vaadates mulle tunduski, et see on väga konkreetse ideega tehtud. Mis on selle taga?

See räägib petturmehest, kes peab suhetest nimekirja ja kellel on oma missioon. Ja selliste lugude puhul ma olen seda kõrvalt näinud või kogenud.

Aga mis edasi?

Mõtleme albumi peale, aga meil ei ole kindlat tähtaega. Pigem tahame, et lood kõlaks täpselt nii, nagu nad meile kõlavad. Aga mulle tundub, et nüüd jagub materjali, mida albumiks kokku panna.

Aga see on ikkagi rahvusvaheline muusika. Olete Ghanast pärit. Kas astute sealgi üles?

Umbes kuu aega tagasi tulin Ghanast ja seal arutasin isaga sel teemal. Ma arvan, et see juhtub, aga ei oska öelda, millal.

Esiteks tahaks sinna esinema minna ja teiseks teha koostööd mõne Ghana lauljatariga. Kolmandaks soovin seal kindlasti midagi filmida. Tahaks minna sinna kogu bändiga õppima, kuidas nemad muusikat teevad.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles