Tõsimeelse linnakodanikuna olen püüdnud lugeda Pärnu kohta nii ajakirjandusest kui kirjandusest. Kahe silma vahele oli jäänud Jaak Juske 2015. aastal avaldatud raamat “Lood unustatud Pärnust”, mis koosneb neljast jalutuskäigust. Autori väitel “raamat ei ole teaduslik uurimus, seega puuduvad lugemise hõlbustamiseks viited”.
Arusaamatust tekitas katkend Pärnu ajakirjaniku Karl Eerme raamatust “Päevata päevad ja ööta ööd” peatükis “Keset hävingut septembris 1944”.
Lugenud selle peatüki läbi, tekib lugejal meelepete, nagu oleks Pärnus aset leidnud sõjasündmuste kirjeldus ajalooliselt tõetruu. Puudub hoiatus, et tegemist on romaanilaadse väljamõeldisega, kus Eerme kirjeldab sõja aja olukorda Pärnus liialdatult.
Mõni näide: viimased sakslased lahkuvad paaniliselt ja kabuhirmus linnast. Viimased sakslased lahkusid linnast ilma paanika ja kabuhirmuta 22. septembril laevadega, päev enne uute okupantide tulekut.
Kirjeldus sõidust läbi põleva linna Vee tänavat pidi on samuti luul. Vee tänava sillaga külgnev ala oli lausleekide tõttu läbimatu.
Telefonitraatide ja elektriliinide rägastiku ja müüride varingute tõttu püsis tänavalõik pikemat aega suletuna.
Laia suuga naerma ajab Eerme jutustus sellest, kuidas põleva Endla teatri paraadtrepil sülti söödi ja viinapudelil ringi käia lasti.