Olen näinud terroriorganisatsioone, mille puhul oleme nende ideoloogia vaidlustamise asemel osutanud, et nad tegelevad narko- ja inimkaubandusega. Nõnda õõnestasime neid õiguspäraselt.
Ja ei saa öelda, et kellegi poliitiline siht oleks vale. Üks terrorirühmitusi, kellest ma räägin, on näiteks sufražetid. Nende võitlus oli absoluutselt õiglane. Aga ükskõik kus sa võtad oma eesmärgini jõudmise nimel kasutusele vägivalla – see võib olla terrorism.
-Kas olnuks võimalust Põhja-Iiri rahutud kümnendid ära hoida? Olgem ausad, olukord seal ei väljunud kontrolli alt üleöö: enne olid diskrimineerivad seadused, kodanikuõiguste liikumine jne.
Jah, seal oli võimalus mitte lasta tekkida võitlustel, mis õli tulle valasid. Kodanikuõiguste marsid olid protestid, millega saanuks toime tulla – nendega saanuks tegeleda demokraatlikus protsessis.
Sõjaväge ei saadetud Põhja-Iirimaale mitte terrorismi, vaid kahe kogukonna vahelise vägivalla pärast. Ehk ainuke viis sellega tegeleda olnuks tegeleda neid asju põhjustanud kodanikuõiguste probleemidega.
-Mis seisus on Põhja-Iirimaa praegu?
See on arenev koht. Tal läheb hästi rahvusvaheliselt, turismi seis on fantastiline, kaubandus läheb ülesmäge – viimati 1970ndail Belfastis käinud inimene ei tunneks seda kohta ära. Kõiki neid hotelle, mis kerkivad, sissetulevaid ristluslaevu, töövõimalusi.
Samas ei saa öelda, et kõik on lahendatud. Terrorism ei lõpe lihtsalt heast peast. Ta pooldub nagu radioaktiivne aine. Ja me näeme seda pooldumist.
Jätkame tööd kõigi oma kogukondadega rahu edendamise nimel. Niimoodi, et see ei riku kellegi õigust olla ühest või teisest rahvusest, ühest või teisest usust või sootuks usuta. Muide, üks suuri muudatusi, mille me Põhja-Iiri politseis tegime, on see, et ametivannet ei anta riigile, sest osa tahaks elada teises riigis, ja see on nende vaba valik. Me tõotame kaitsta inimõigusi.