Põhja-Iiri ekspert: ISISe video vaataja vajab abi

Evelyn Kaldoja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Et Belfastis on jätkuvalt kogukondi, kes elavad lausa müüridega eraldatult, tehakse vabariiklaste ja unionistide lepitamise nimel siiani tööd.
Et Belfastis on jätkuvalt kogukondi, kes elavad lausa müüridega eraldatult, tehakse vabariiklaste ja unionistide lepitamise nimel siiani tööd. Foto: Peter Morrison / AP / Scanpix
  • Terrorismi vastu astudes tuleb kõigepealt süveneda nende ideoloogiasse.
  • Terroristide motiivid olla ka õigustatud - nagu näiteks sufražettidel.
  • Politseijuht loodab, et Brexit ei too uut vägivallalainet Põhja-Iirimaale.
  • Malagas saab ISISe videoid vaatava lapse vanem abi sotsiaaltöötajailt.

Politsei superintendent Kenneth Pennington on töötanud üle 30 aasta politseinikuna Põhja-Iirimaal, kus möödunud sajandi lõpukümnendeil käisid tänavalahingud ja plahvatasid pommid.

Ta on õpetanud USA Föderaalse Juurdlusbüroo (FBI) akadeemias, andnud terroritõrje asjus nõu ka sellistes riikides nagu Albaania, Hispaania, Nigeeria, Poola, Omaan ja Somaalia ning aidanud välja töötada strateegiaid võitluses nii Boko Harami kui ka ISISega.

Nagu Pennington ise rõhutab, võivad tema kui politseiniku vaated terroritõrjele olla mõnevõrra teistsugused kui kahe teise sama valdkonnaga tegeleva «julgeolekuhõimu» – luure ja sõjaväelaste omad.

-Te küll väidate, et ei saa rääkida terrorismist kui ühest asjast, vaid terrorismi eri liikidest, aga kas võib siiski kuidagi võrrelda teie Põhja-Iiri kogemust ja praegu Euroopat kummitavat islamistlikku terrorismi?

No ma eeldaksin, et ükskõik millist terrorismi varianti vaadates on õppetunde, midagi saab õppida Põhja-Iirimaalt, midagi ka teistest piirkondadest.

Probleem tuleb raamistada. Ükskõik millises kohas töötades alustaksin teise poole narratiivi mõtestamisest. Mis on see püha üritus, millega nad vägivalda õigustavad. Milliseks võitluseks nad inimesi värbavad. Ja kas on mingit näivust asjades, mida nad ütlevad. Ja siis tuleb sellega tegeleda.

Põhja-Iiri rahutuste ajal tuli tegeleda diskrimineerivate töö- ja valimisseadustega. Tegeleda tuleb iga narratiiviga, mis vastab tõele.

Kenneth Pennington
Kenneth Pennington Foto: arhiiv

Seejärel soovitaksin kuulata vastunarratiivi. Mida nad ütlevad meie – riigi, politsei, sõjaväe kohta. Kui midagi sellest vastab tõele – tee see korda. Ja see pole lihtne, sest sa pead muutma iseennast.

Lisaks vaataksin, kuidas nad oma tegevust rahastavad. Võib väga hästi olla, et toetatakse nende ideoloogiat, aga mitte viisi, kuidas nad oma terrorikampaaniaks raha leiavad.

Olen näinud terroriorganisatsioone, mille puhul oleme nende ideoloogia vaidlustamise asemel osutanud, et nad tegelevad narko- ja inimkaubandusega. Nõnda õõnestasime neid õiguspäraselt.

Ja ei saa öelda, et kellegi poliitiline siht oleks vale. Üks terrorirühmitusi, kellest ma räägin, on näiteks sufražetid. Nende võitlus oli absoluutselt õiglane. Aga ükskõik kus sa võtad oma eesmärgini jõudmise nimel kasutusele vägivalla – see võib olla terrorism.

-Kas olnuks võimalust Põhja-Iiri rahutud kümnendid ära hoida? Olgem ausad, olukord seal ei väljunud kontrolli alt üleöö: enne olid diskrimineerivad seadused, kodanikuõiguste liikumine jne.

Jah, seal oli võimalus mitte lasta tekkida võitlustel, mis õli tulle valasid. Kodanikuõiguste marsid olid protestid, millega saanuks toime tulla – nendega saanuks tegeleda demokraatlikus protsessis.

Sõjaväge ei saadetud Põhja-Iirimaale mitte terrorismi, vaid kahe kogukonna vahelise vägivalla pärast. Ehk ainuke viis sellega tegeleda olnuks tegeleda neid asju põhjustanud kodanikuõiguste probleemidega.

-Mis seisus on Põhja-Iirimaa praegu?

See on arenev koht. Tal läheb hästi rahvusvaheliselt, turismi seis on fantastiline, kaubandus läheb ülesmäge – viimati 1970ndail Belfastis käinud inimene ei tunneks seda kohta ära. Kõiki neid hotelle, mis kerkivad, sissetulevaid ristluslaevu, töövõimalusi.

Samas ei saa öelda, et kõik on lahendatud. Terrorism ei lõpe lihtsalt heast peast. Ta pooldub nagu radioaktiivne aine. Ja me näeme seda pooldumist.

Jätkame tööd kõigi oma kogukondadega rahu edendamise nimel. Niimoodi, et see ei riku kellegi õigust olla ühest või teisest rahvusest, ühest või teisest usust või sootuks usuta. Muide, üks suuri muudatusi, mille me Põhja-Iiri politseis tegime, on see, et ametivannet ei anta riigile, sest osa tahaks elada teises riigis, ja see on nende vaba valik. Me tõotame kaitsta inimõigusi.

-Ja jaotus kogukondade vahel on 50:50 või vähemalt tasakaalustatum?

Meil ei ole 50:50-jaotust, aga koosseisu mõttes oleme tasakaalustatud. Oluline muutus on selles, kuidas me suhtume oma kogukondadesse – me vastutame kohalikul tasemel, politseinõukogu ees ja lisaks aitab meie usaldusväärsust suurendada see, et meie tööd jälgib sõltumatu uurimiskomisjon. Need asjad panevad inimesi meid tajuma kui nende politseid.

-Kuidas on lood inimeste integratsiooniga? Belfastis on ju siiani eraldi vabariiklaste ja unionistide linnaosad.

Selle nähtuse demograafia on seotud ka sotsiaalse klassiga. Keskklassi piirkonnad kipuvad olema rohkem läbisegi kui töölisklassi omad. See on küsimus, millega tehakse tööd. Isegi kohtades, kus kogukondade vahel on pärismüürid, käib tegelikult nendevaheliste suhete ülesehitamine.

Belfasti kogukonnasuhete nõukogu teeb fantastilist tööd. Nad teevad seda üle Põhja-Iirimaa. Belfasti enesega käib töö pidevalt. Ja see jääb nii alati. Kuid kas see koht on parem kui varem? Jah. Kas suure reede rahu pidanuks kõik ära parandama, vaatamata saja-aastasele lõhele saarel? Tõenäoliselt mitte, aga see tegi võimalikuks suure edasimineku.

Maailmas ei ole palju kohti, kus üldse mingit probleemi poleks. Aga meie oleme välja tulnud konfliktiperioodist.

-Viimasel ajal on avaldatud muret Brexiti negatiivse mõju pärast rahule Põhja-Iirimaal. Kui tõsine on seis teie arvates?

Ma ei tea. Ma saan aru, et inimesed räägivad n-ö kõva piiri ohust. Oletan, et ükskõik mis piir tekiks, tunnetaksid inimesed seda kui «kõva». Asi taandub tunnetusele. See on ligi 500-kilomeetrine piir rohkem kui 200 ühenduskohaga, seda ei saa nii lihtsalt kõvaks piiriks muuta.

Ma loodan, et jõutakse lahendusteni. Ma usaldan väga ELi, usaldan seda, mida teevad Iiri ja Briti valitsused, olen näinud neid kõnelusi pidamas – nad on suurepärased.

Inimeste huve võetakse arvesse, nii peab minema. Kogu Iirimaa tahab rahu ja keegi ei taha naasta vanade halbade päevade juurde. Paljud praegused otsustajad mäletavad veel, kuidas asjad toona olid.

-Naastes islamiterrorismi juurde: kas te näete midagi, mida sellega kimpus Euroopa riigid pidanuks varem märkama?

Ei tea. Teine asi on see, et mina ütleksin, et see on üks veider pinge, mida sildistatakse «islamiterrorismiks». Me ei kasuta silti «kristlik terrorism» paremäärmuslaste puhul. Mul on islamiusulisi sõpru. Terroristid häbistavad nende usku. Nad väärtõlgendavad asju oma tegude tarbeks.

Naastes kahe silma vahele jäänud asjade juurde: kui vaadata terrorismi, mis lähtub sellistest kohtadest nagu Iraak ja Afganistan, siis isegi selles on erinevusi. Al-Qaeda ja ISIS on väga erinevad organisatsioonid. Al-Qaeda strateegia oli rünnata kauget vaenlast – läänt –, sundimaks neid lahkuma Lähis-Idast, mis omakorda võimaldanuks neil kukutada lähedane vaenlane – nende maade valitsused.

ISIS on teistsugune: nad ründavad teist kogukonda, et see ründaks nende oma. Kui me  olime juba sellises seadusetuse seisus nagu Iraagis, on keeruline näha, kuidas saanuks sealt edasi vältida ISISt. Liikudes edasi: analüüsid näitavad, et nad kaotavad järjest enam pinda.

Oleme arutanud mõningaid võõrvõitlejate naasmisega seotud probleeme. Nende asjadega peab tegelema proportsionaalselt. Tagasitulijate seas võivad olla võitlejad, aga see võib olla ka valemulje, seal võivad olla ka naised ja lapsed. Asi ei ole nii lihtne.

Ent kui me juba konfliktis olime, oli ISIS minu arust pea vältimatu. Eriti nende toonase juhtkonna puhul, kes oli valmis kasutama õõvastavat vägivalda šiiitide vastu, tekitas see ülestõusu sunniitide seas.

-Kas teie usute radikaliseerunud inimese deradikaliseerimise võimalikkust?

Jah. Usun küll. See on üks asi terrorismi juures: tuleb üritada takistada inimesi sellesse sattumast. Sest nagu ma ütlesin, tavaliselt alustavad nad vabatahtlikena, see on nende narratiiv. Tagasitee peab olema – kas rehabilitatsioonisüsteemi ja vanglate või nende harimise kaudu.

Kas inimesi saab deradikaliseerida? Jah. Kas see tähendab, et nad muudavad oma poliitilisi või usulisi vaateid? Ei. Kas see tähendab, et nad otsustavad, et vägivald pole õige tee? Jah.

-Mida te arvate vahenditest, millega on Euroopas üritatud islamiterrorismi ohjeldada?

Ma ei oska öelda ohjeldamismeetmete kohta, aga me võime rääkida radikaliseerumise vastu võitlemisest. Olen näinud seda, mis toimus Hispaanias Malagas. Nad algatasid seal radikaliseerumisvastase programmi, mis sai alguse sotsiaaltöötajaist.

Näiteks on teil teismeline poiss, kes vaatab internetist ISISe videoid. Kas sa tõesti viiksid oma poja selle eest politseisse või vanglasse? Ja annaksid talle sellega kriminaalse tausta? Mis siis, kui sul oleks alternatiiv? Mis siis, kui alternatiiv on viia ta sotsiaaltöötajate juurde, kes aitavad tal mõista, miks see on sobimatu?

Ära võetakse narratiiv «Minust saab sõdur». Ei. Sa vajad abi. Ja me üritame sind aidata. Ja kui me suudame aidata, on hästi. On neid, keda me aidata ei saa. Nemad satuvad justiitssüsteemi, nende küsimust menetlevad kohtud.

Selline lähenemine tekitab võimaluse tegelda selle probleemiga proportsionaalselt madalamal tasemel. Mina midagi sellist varem näinud polnud.

-Kui te vaatate Euroopa poliitilist kaarti, siis kas teie professionaalne silm jääb pidama millelgi, millest võib kasvada midagi tõsisemat, kui probleemile piisavalt kiiresti leevendust ei otsita?

Ametis olevate politseinikena hoiame end poliitikast eemale. Kuid ma ütleksin: inimõiguste konventsioon ja selle arvestamine on Euroopale head teinud. Me ei tohiks sellest eemalduda, sest see kaitseb meid kõiki, sealhulgas selliseid asju nagu vaba ajakirjandus.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles