Evelyn Sepp: Reformierakonnaga ei saa enam inimesi hirmutada (22)

Vahest seisneb Reformierakonna programmilise selginemise suurim väärtus selles, et lõpuks ometi on keegi, kel selge täitevvõimu ambitsioon, taassõnastanud põhilise – selle, mis juhatab tagasi meid ühiskonnana juurte juurde ehk Eesti jätkusuutlikkust tagavad  konservatiivsed põhiväärtused – patriotismi, vabaduse ja hoolimise.

Kallase käsitluses tähendavad need kõike muud kui silmakirjalikkust, nihilismi või raiskamist. Lihtsamalt öeldes seda, et meie kultuuriruumis seemnekartulit kombeks ära süüa pole, et sügisel saab lõigata seda, mida kevadel on külvatud ja et rege rautatakse ikka suvel ning vankrit parandatakse talvel. 

Sotsialism ei ole solidaarsus

See kõlab paradoksaalselt värskelt ja elutervelt. Veelgi enam – panin tähele veel ühe uue narratiivi  tekkimist – nimelt, et hoolimise monopol on elegantselt lõpetatud. Solidaarsus ei tähenda sotsialismi, abi politruki loosungites või massiivset raiskamist, vaid abivajavate inimeste päriselt aitamist.

Teadmine, et keegi ei jää Eestis abita, ei jää üksi mädanema, ei jää päriselt hätta, ei saa enam olla tühi sõnakõlks. Selle realiseerimiseks tuleb päriselt otsida uusi jõukohaseid lahendusi, end vastutusrikkalt kokku võtta, sh kokku tõmmata isetekkeline riigihaldus, mis meid oma maksukoormusega rõhub ikka selleks, et jääks piisavalt aega-raha-teadmisi-oskusi tegeleda sellega, mida tõesti on vaja teha.

Teadmine, et keegi ei jää Eestis abita, ei jää üksi mädanema, ei jää päriselt hätta, ei saa enam olla tühi sõnakõlks.

Tõsiasi – kellelgi kahtlemata ebameeldiv – on see, et ei meie siin Eestis ega keegi teine kuskil mujal pole end soost juukseidpidi välja tõstnud: naftat diivanist ei saa ja selleks, et pangaautomaadist raha välja võtta, tuleb see enne sinna sisse panna ...

Eesti demograafilises olukorras tähendab see paraku ka otsuseid, mida Eestis «riik» teeb  ja mida mitte. Ja sellele pildile  ei mahu lihtlabaselt lubadus, et kõik saavad kõike, et Eestis on kõik hea tasuta või kõik halb on maksuline. Lisaks ka seda, et «õhuke» riik ei tähenda sugugi teovõimetut ja abitut riiki, vaid sellist, milles keskendume peamisele, sellele, millel on mõju abivajajatele ja mida me suudame.

Peamine ei ole lubadus paberil, et «riik aitab ja riik toetab», vaid see, et inimene, kes abi tõesti vajab, selle ka saab ja selle lahenduse koormus meile ühiselt on mõistlikum võimalikest.

100 kaevab kraavi, 4 on labidas

Miks see nii oluline on? Sellepärast, et seni kuni riigireform ei idane ega mädane, avalik sektor võtab tööturult pea 25 protsenti haritud inimestest, kellest paljud võiks lisandväärtust luua erasektoris, toetab üks tööl käiv inimene juba väga varsti oma tööpanusega kaht ülalpeetavat pluss riiki.

Veelgi enam – Eestis on vaid umbes neli protsenti inimesi, kes saavad oma põhisissetuleku ettevõtlusest. Lihtsalt öeldes tähendab see seda, et igast 100st vaid neli on need, kes võtavad riski, kes toovad maksuraha ja töökohad, mis riigieelarvesse lisandväärtust loovad ja kes enda välja töötatud-mõeldud tooteid-teenuseid ekspordivad.

See ülejäänud 96 on inimesed, kes ühel või teisel moel sellele kaasa aitavad, aga siiski iga kuu ootavad, et palgaraha kuskilt tuleks ja õigel päeval olemas oleks. Või siis nõuavad endale kõrgepalgalise töökoha loomist avalikus sektoris, et teiste loodud rikkust lihtsalt ümber jagada. Mõelgem korra uuesti – 4:96 – see ei ole ilmselgelt jätkusuutlik ega ka õiglane. Ma igaks juhuks kordan, et selle 4 protsendi maksukoormus on Eesti väiksust arvestades liiga-liiga kõrge ja sealt veel rohkem raha ühisesse kaukasse urgitseda ei ole kuigi mõistlik. Vastupidine oleks võrreldav seemnekartuli ärasöömisega ...

Igast 100st vaid neli on need, kes võtavad riski, kes toovad maksuraha ja töökohad, mis riigieelarvesse lisandväärtust loovad ja kes enda välja töötatud-mõeldud tooteid-teenuseid ekspordivad.

Seega ei ole Eestis mõtet  valijaid enam hirmutada ka võitlusega solidaarsuse eest. See tundub, et sai üsna selgeks räägitud.  Teisisõnu – Reformierakonnaga ei saa enam inimesi hirmutada, sest nende jaoks on solidaarsus ja hoolimine kesksed väärtused, aga nad leiavad, et õiglane on aidata probleeme lahendada edaspidi neil, kes tõesti abi vajavad, mitte «aidata» neid, kes ise end aidata ei viitsi või kellel on mugavam lasta oma kulud lihtsalt  teiste arvele kirjutada.

Riigil ei ole teatavasti oma raha, nagu ütles kord üks kuulus Briti peaminister. Kõik see raha, mille riik «laiali jagab», on ta enne inimeste taskust ära võtnud. Seega on see inimeste raha, sinu ja minu, puudega last hooldava naabrinaise, töökohti loova ettevõtja, kõrvalmaja pensionäri ja teiste inimeste töö ja vaeva pealt korjatu. Mida iganes me nõuame, ei nõua me seda tegelikult riigilt, vaid just neilt inimestelt. Enne kui järgmine kord pretensioonikalt riigi osalust nõuad, vaata neile inimestele otsa ja küsi endalt uuesti, kas nemad tõesti peavad selle eest maksma ja mis siis juhtub, kui neil ei ole selleks võimalust?

Probleemile lahendus või lahendusele probleem?

Ainult olulisele keskendumise eeldusteks on riigireform, mille üks olulisi sisu- ja kvaliteedinäitajaid on muuhulgas see, kui valitsused hakkavad probleemile  otsima võimetekohast lahendust, mitte lahendustele probleemi.

Pole palju öeldud, et täna on see viimane massiline. Alustades «tasuta üle-eestilisest ühistranspordist», mis saab edaspidi sõitma kartulivagudes, lõpetades  Läti riigi sponsoreerimisega alkoholipoliitika sildi all, kõigist muudest  «tasuta lubadustest» rääkimata.

Kui mõista, et õpetaja ei õpeta klassi ees kedagi tasuta, siis tuleb aktsepteerida ka seda, et «haridus ei ole tasuta teenus».

Ühelt poolt on see nii sellepärast, et need «tasuta teenused» ei ole  ega hakka olema kõigile kättesaadavad ja inimesed peavad ikkagi nende eest topelt maksma lisaks maksudele,  mis riik meie taskust äta võtab; teisalt selle pärast, et need, kellele seda tasuta asja jagub, ei ole sageli need, kes seda «abi» kõige enam vajaksid  ja nende tegelikud probleemid tuleb lahendada muudest allikatest. Ja  kolmandaks – seni, kuni kõik meist ootavad oma töö eest väärilist tasu – palka ja häid töötingimusi, ei saa me eeldada, et selle eest ei ole vaja maksta või et raha tuleb lihtsalt kuskilt kosmosest. 

Ei, selle maksame ma taas ise kõik topelt kinni, ehkki enamik meist saaduga rahul ei ole, või isegi teenust ei saa, kuigi lubati.

Kui mõista, et õpetaja ei õpeta klassi ees kedagi tasuta, siis tuleb aktsepteerida ka seda, et haridus ei ole tasuta teenus. Sama tasuta ravikindlustuse ja arstiabiga, mis on veelgi keerulisemad teemad. Kuni arstid lähevad näiteks «Soome või ravimiettevõtetesse»  tööle, kus on suuremad palgad, siis järeldub see, et «tasuta» teenuse üle ei ole ka nemad seal müstilises riigi poolt loodud süsteemis õnnelikud, rääkimata nendest, kes ootavad oma tasuta lubadust kuid või aastaid.

IME versus loll raha

Ise hakkama saamisele vastandub väsitama hakkav ringmäng – tahaks, aga ei saa, saaks, aga keegi ei ole nõus tasuta tööd tegema ega ole rahul ka nigela palgaga. Kuskil aga paljud inimesed muudkui asjatavad ja sebivad, riik reguleerib ja kirjutab ette, ja kontrollib ja raporteerib ja kommunikeerib, reklaamib ja jagab toetusi ega tee seda kõike sugugi «tasuta», vaid üha kasvava maksukoormuse toel.

Siit lõpetuseks veel üks teema, mida Reformierakonna uue esimehe kõnest tähele tasub panna. See on küsimus riigist, mis on enamiku meie  südames, ehkki valitsus ja parteid seda armastust tunda ei saa.

Seni aga kuni me ise vastutamise asemel sallime asendustegevusi, süüdimatut laiutamist meie ühise raha eest, sageli isegi selle varastamist meie endi tagant, kibedus ja ühiskonna haavatavus üha süvenevad.

Eesti riik on esmalt kõigi inimeste ja nende tegude summa, mitte aga pelgalt haldusaparaat, abstraktne, kuid põhjatu riigikassa, arutult euroteotusi priiskav bürokraatiamasin, miski asi iseenesest, või olukord, kus halvad spetsialistid on süüdi selles, et  head poliitikud ei saa kõiki vägisi õnnelikuks teha. Võtmekoht on vastutus ja parimate lahenduste otsimine.

Seni aga kuni me ise vastutamise asemel sallime  asendustegevusi, süüdimatut laiutamist meie ühise raha eest, sageli isegi selle varastamist meie endi tagant, kibedus ja ühiskonna haavatavus üha süvenevad. Millal see piir kätte jõuab, mil  heal riigil tekib mõte välja vahetada ka halb rahvas, ma  tõesti ei tea, aga  hea rahvas väärib kindlasti ka head riiki – ehk ise vastutavat Eestit.

Nii tundubki mulle, et ehkki IME kõlab nagu 30 aastat tagasi, on selle sisu hoopis erinev toonasest ja aeg on näidanud, et imesid ei ole olemas. Sügisel lõikad ikka seda, mida kevadel külvasid.