EKI keelekool: eestlase ausõna (2)

Esiteks, olemata ise viimse veretilgani eestlane, kas on sel ausõnal üldse kaalu? Teiseks, mis ajast eestlased nõnda oma ausõna kinnitavad, kas see ütlemine on tekkinud nõukaajal iroonilise parafraasina pioneeri ausõnale ja kommunisti ausõnale? Kolmandaks, kas on igas olukorras viisakas oma eestlusega – vaat eestlase sõna peab! – lehvitadagi?

Väike fraasike, aga palju küsimusi. Ja nii ongi. Keel toimib mõtlemis-, eneseväljendus- ja suhtlusvahendina väga nõtkelt, võimaldades kõike mõelda ja öelda, aga esitatud nn keeleküsimused on sageli hoopis küsimused suhtlusolukordade ja elu enese kohta.

Keeleinimeste käest küsitakse tihti, kas ja kuidas üks või teine sõna või selle tähendus on markeeritud. Kas «põder» põhjanaabri kohta öelda on halvustav? Kas siis, kui nõnda soomlasele endale öelda, on see halvustavam kui meil omavahel kõneldes? Kas öelda inimesele «paks» on halvustav? Kas see tähendab, et sõna «paks» tüseduse tähenduses ongi halvustav? Sellistele küsimustele on raske vastata ja raskem veel on need vastused sõnaraamatusse kirja panna. Mitte sellepärast, et ei söandaks otsustada või käsi ei tahaks mõnd sõna kirjutada, vaid häda – mis tegelikult pole mingi häda – on selles, et olukordi, kus keelt kasutame, on mustmiljon ja iga sõnakasutuse juhis, mida võetakse (keelava) reeglina, ahendab keelekasutuse võimalusi. Jah, on sõnu, mida «viisakad inimesed» ei kasuta – vulgarismid –, ja nende vastavalt märgendamine sõnaraamatus on teatavate reservatsioonidega võimalik. Tunduvalt keerulisem on osutada, kuidas keeleliste vahenditega halvustatakse, sõimatakse või solvatakse. Selleks pole ju õigupoolest mingit spetsiifilist sõnavara vaja. Sõnaraamatutes on märgendiga «halvustav» üritatud näidata, et ühe või teise sõna kasutamine võib pahameelt põhjustada: kui nimetad kedagi oinaks, tiblaks või tuhvlialuseks, riskid suure tõenäosusega sellega, et solvutakse. Samas on selliseid sõnu võimalik kasutada ka humoorikalt, (enese)irooniliselt, naljatlevalt ja stiilimärgend sõnaraamatus ei taha ega tohigi olla ettekirjutuseks. Paraku suhtuvad keelekasutajad stiiliosutustesse tihtilugu samasuguse sirgjoonelisusega kui ortograafiareeglitesse. Aga ei pruugiks. (Kõrvale jätan siinkohal sõnaraamatud, mis on mõeldud võõrkeelsele kasutajale, nende vajadused on mõnevõrra teised.)

Iga uue sõnaraamatu ilmumisel on inimesi, kes asuvad õhinal uurima, kas «need sõnad» on nüüd oma sildi külge saanud või mitte. Selle põhjal tehakse järeldusi meie euroopastumisest või eestlaseks jäämisest, suhtumisest omasoolistesse, feminismi ja millesse kõik veel.

Nii ongi üsna pea valmiva tänapäeva eesti keele seletava sõnaraamatu tegijad läinud seda teed, et on üritanud keelendeid võimalikult vähe sildistada lootuses, et meie kasutaja tajub suhtlussituatsioone, milles viibib, ja oskab ennast vastavalt olukorrale väljendada. Ka ei taha me olla abimeheks neile, kes loodavad eest leida abimaterjali kellegi keelepruugi nuhtlemisel.