Mehel on netisõbranna – kas see ongi emotsionaalne petmine?

«Üks hommik avastasin, et ta teeb ka rohkemat kui mängib. Ta lihtsalt oli õlleuimas unustanud mõned failid kinni panemata ja need olid arvutis ees lahti. Ta nimelt oli leidnud omale sõbranna, kellele saadeti siis «kallisid» ja «musisid». Vahetati fotosid ja imetleti teineteise välimust. Kui selle teema üles võtsin ja küsisin, mis toimub, sain vastuse, et sorry, tegin vea ja seda enam ei kordu.

Viga oli siis see, et ta nii lohakas oli ja mina asjast teada sain. Tema arvates petmist ei ole olnud, sest ta on ju kodus ja füüsiliselt kellegagi kokku ei ole saanud. Emotsionaalne petmine ei olevat petmine.

See on kestnud nüüdseks juba seitse kuud. Öiseid mängimisi on küll oluliselt vähemaks jäänud, sest päeviti ta on kodus väljas tööl, kuid suhtlus kestab edasi nii sõnumite kui ka telefoni teel. Ka on ta nüüd hoolsam ja tema kirju ma enam lahtisena leidnud ei ole.

See sõbranna on saanud meile juba pereliikmeks, sest iga päev kuulen uudiseid, mis ilm tema kodukohas on ja mis tema kodukandis toimub. Aeg-ajalt ka seda, mis probleemid teda vaevavad. Siis algab jutt sõnadega «Ma tean küll, et sa seda kuulda ei taha, aga vaata, kus temal on probleem».

Mehe sõnade järgi on «selline» suhe lõppenud nagu alguses ja järgi on jäänud ainult suhtlus hea tuttavaga, kellega arutatakse maailma asju. Ja seda iga päev tundide kaupa!

Kuidas sellesse suhtuda? Koduste probleemidega pean mina hakkama saama, sest mees lahendab oma sõbranna probleeme ja koduste asjade jaoks tal aega ja energiat ei jätku. Kui mina mingi probleemiga tema poole pöördun, tuleb vastuseks - tee ja otsusta, sinu käes on rahad ja võim.

Küsimus laiale ringile: kas selline suhtlus on petmine? Mees väidab, et ainult füüsiline petmine on petmine, vaimne suhtlus on ainult ajaviide. Tema väide «ma olen ju kodus!» mind kahjuks ei rahulda, sest mõtetes on ta mujal! Asi saavat korda siis, kui tema ka tööle saab ja teenima hakkab. Praegu tunneb ta ennast tühja kohana ja seepärast vajab välist suhtlust, et ennast natukenegi veel mehena tunda.

Mida teha? Kas lasta asjadel edasi minna nii nagu nad on, ja loota, et see laheneb tõesti siis, kui mees tööle saab? Vaadata lihtsalt kõrvalt ja «tühistest asjadest mitte probleeme tekitada»?

Põhiküsimus: kas vaimne petmine (kui see on petmine?) on sama mis füüsiline petmine?»

Vastab pereterapeut, Gordoni perekooli koolitaja Meelike Saarna:

«Inimesed on erinevad ja erinevad on ka nende arusaamad armastusest, usaldusest, petmisest, reetmisest, truudusetusest jne. Mõistagi on igas kultuuris olemas ka üldisemad tõekspidamised, millest suures piires kinni peetakse. Nõnda siis on igal inimeste jaoks väärtuslikul asjal, tundel, nähtusel koht nii suuremas ruumis ehk kultuuriruumis, kui ka väikeses ruumis ehk igaühe enda peas. See, mis on inimese jaoks tähtis, on temaga kogu aeg kaasas. 

Iga kooselu põhineb kokkulepetel. Isegi kui neist pole kunagi juttu olnud, on perede piires enamasti selge, mis ülesanded ja põhimõtted kellelgi on: kes koristab toad, kes teenib raha, kes teeb olulisi otsuseid... Igat kooselu seovad sedalaadi arusaamad/sisemised kokkulepped, mille all on peidus meie väärtushinnangud ehk kõik see, mis moodi asjad maailmas ja suhetes peaksid meie arvates käima, mis on meile tähtis/mis ei ole jne.

Tüli tekib, kui mingis olukorras selgub, et sõnatud kokkulepped, mis senimaani näisid kehtivat, ootamatult enam ei kehti. Äkki, mingi olukorra toel, selgub, et see, mis on minu jaoks väärtuslik, pole väärtuslik minu partneri jaoks. See juhtub ikka ja alati siis, kui kooselu alustades ja selle arenedes on jäetud tähtsatest asjadest rääkimata, ilmselt pidades lugu vanast laulusalmist «poolelt sõnalt kallist mõistad, ainsast pilgust taipad kõik sa» Nii tekib üsna pea olukord, kus pealtnäha sarnastel tegevustel või ka sõnadel on kummagi paarilise jaoks erinev tähendus. 

Kas petmine on vaimne tegevus või füüsiline tegevus, küsite teie.

Vastus on, et see oleneb teie kummagi väärtushinnangutest ja selle pinnal tehtavast omavahelisest kokkuleppest. Ma saan aru nii, et te pole neid kokkuleppeid teinud. 

Te küsite teiste kogemusi. Teiste kogemus võib olla vägagi kasulik. Kuid eelkõige on teil vaja sama küsimus, mida kirjas esitate n-ö suurele ringile, esitada oma elukaaslasele ja endale.

Üheski suhtes pole nii, et kui asjad lähevad viltu, on üks pool süüdi ja tema peabki end siis parandama. Iga suhe koosneb vähemalt kahest osapoolest. Kooselu ongi keeruline. Sedavõrd on väga oluline, et kummalgi oleks selgus vähemalt peamistest küsimustes. Miks me oleme koos? Milline on meie kooselu perspektiiv? Millised on meie kooselu reeglid? Mis meid üldse koos hoiab? Need on asjad, millest tuleb rääkida. Seni kuni vastused neile, paari kooseksisteerimiseks väga vajalikele küsimustele on läbi rääkimata, on suhe aina ohus. 

Kumbki eeldab, et ju teine sama arvab, mis mina  aga tegelikult arvab ta hoopis midagi muud... Kumbki eeldab, et minu arusaam on ainuke võimalik arusaam. Tegelikult on tõlgendusvõimalusi alati palju ja ongi tüli majas. 

Ükski kooselu ei püsi usalduse ja tasakaaluta. Usaldust ja tasakaalu aitavad luua selge sõnumiga tegevused ja otsene rääkimine. Kui kumbki ütleb välja, mis ta mõtleb, mida ta eeldab, mida ta tunneb, mida vajab jne, jääb palju vähem ruumi möödarääkimistele ja vääritimõistmistele.

Ükski paar ei ole kõiges sajaprotsendiliselt ühel meelel. Teineteise mõistmine on siiski äärmiselt oluline, ja see saabki tekkida just teineteise tähelepaneliku ja aktsepteeriva kuulamise kaudu. Alati kui suhetes tundub midagi viltu olevat, tuleb oma tunnetest, mõtetest, hirmudest ja ootustest rääkida. Ja mitte vaid rääkida, vaid ka kuulata teise seisukohti, põhjendusi, vaatenurki.»

Lugu avaldati esmakordselt 03.04.2018