Doktorikraad toob Marju Lepajõele sekeldusi (8)

Kaspar Koort
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Marju Lepajõe
Marju Lepajõe Foto: Sille Annuk

Esmaspäeva õhtupoolikul oli Tartu ülikooli senati saal puupüsti rahvast täis, nõnda et osa huvilisi jäi sõna otseses mõttes ukse taha. Nii suured rahvahulgad oli kohale meelitanud filoloogist usuteadlane Marju Lepajõe, kes kaitses doktoritööd «Pastorid ja kirjakultuur: kristliku humanismi variatsioonidest Eesti- ja Liivimaal XVII sajandi esimesel poolel».

Marju Lepajõe, arvestades teie tohutut eruditsiooni, teie suurt hulka tõlkeid ja publikatsioone olen ma üsna veendunud, et paljudele tuli paraja šokina, et teil polnudki veel doktorikraadi. Pigem võiks arvata, et olete kui mitte akadeemik, siis professor vähemalt. Kuidas siis kraadi saamisega nii kaua läks?

Tahaks lihtsalt tööd teha ja nii ei jõuagi jälgida, on sul see kraad või mitte. See on ikkagi tavapärase töö teatav katkestus, ning millegi vormistamisel, mis on niikuinii juba tehtud, ei puudu teatavad nartsislikud jooned, millele ei taha aega kulutada, sest see on väga raske protsess, ka tavalise teadusartikli puhul. Kui oled tuuma kätte saanud, tahaks egoistliku inimesena kohe edasi liikuda. Väitekirja vormistamine võtab üsna kaua aega, isegi siis, kui see on artiklite põhjal. Tegelesin sellega intensiivselt pool aastat. 

Kommentaarid (8)
Copy
Tagasi üles