MINEVIKU RADADEL: kolm lõbusat seika, mida nägi Narva-Jõesuu sanatooriumi kultuurijuht seal töötatud 46 aasta jooksul (2)

Siiri Liiva
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Helju Varblane meenutab Narva-Jõesuu sanatooriumis töötatud aega.
Helju Varblane meenutab Narva-Jõesuu sanatooriumis töötatud aega. Foto: Konstantin Sednev

1963. aastal Narva-Jõesuu sanatooriumis tööle asunud ja seal 2008. aastani töötanud kultuurijuht Helju Varblane mäletab mitmeid eredaid seiku, mis seal töötatud aastate jooksul ette tuli: küll ajakirjanik, kes tahtis näha tõelisi kolhoosnikke, küll näitlejanna, kes nõudis suuri lillesülemeid, aga ka kaduma läinud rühmaliige, kes toodi Peterburis kiirabiautoga ülejäänud grupile järele.

«See kolhoosidevaheline sanatoorium avati algul puhkekoduna 1961. aastal 25. juulil ja peakorpus oli 150-kohaline,» meenutab 1963. aastal tööle asunud ja 46 aastat Narva-Jõesuu Sanatooriumis kultuurijuhi ja kohaliku giidina töötanud Helju Varblane. 

Esimese asjana meenub talle üks vahejuhtumi 1964. aastast, kui sanatooriumis oli läbisõidul 1959. aastani Pravada ja peale seda ajalehe Izvestija peatoimetajana tegutsenud Nikita Hruštšovi väimees Aleksei Adžubei. «Tema soov oli, et tema tahab näha neid õigeid Eesti kolhoosnikke ja minule anti ülesanne tuua talle kaks-kolm Eesti kolhoosnikku,» räägib Varblane.

Helju Varblane meenutab Narva-Jõesuu sanatooriumis töötatud aega.
Helju Varblane meenutab Narva-Jõesuu sanatooriumis töötatud aega. Foto: Konstantin Sednev/EESTI MEEDIA/SCANPIX BALTICS

Naine leidiski seepeale ühe lüpsja ja ühe traktoristi. «Aga see aeg oli ju nii, et kolhoosnikud tulid siia nii nagu meie rahvas välismaale läheb - sätivad end, tip-top soengud ja riided, võtavad raha ka kaasa,» jutustab Varblane. Just see põhjustaski Adžubeis pahameele, et need ei ole ikkagi kolhoositöötajad, vaid hoopis Tallinna inimesed, kes talle toodud on. 

«Mina läksin siis alla registratuuri, võtsin seal nende lehed passiga kaasa ja näitasin. Siis ta ikkagi uskus seda,» räägib Varblane. Hiljem, 1972. aastal ise Krimmis puhkamas käies sai aga naine aru, miks Adžubei teda ei uskunud, seal käisid kolhoositöötajad oma tööriiete - pearättide ja kummikutega - isegi kinos. 

Näitlejanna kolm nõudmist

Kuivõrd Varblane töötas sanatooriumis kultuurijuhina, siis oli tema ülesanne sanatooriumisse 22 või 24 päevaks tuusiku saanud puhkajatele sisukat kultuuriprogrammi pakkuda. «Meil oli iga päev üritused: esmaspäev, kolmapäev, laupäev oli kino, teistel päevadel olid tantsuõhtud või kontserdid,» kirjeldab ta. 

Näiteks 1974. aastal asutatud Suveniir käis iga vahetuses esinemas. Ka käisid tihedalt nii Rakvere teater kui Tammsaare rahvateater ja Paul Pinna teater. «Ma mäletan, kui Georg Ots käis meil esinemas, siis puhkajad seisid järjekorras ja terve mass läks sisse koos uksega,» meenutab Varblane suurt publikuhuvi, mis tuntud lauljaga kaasnes.

Vaata ka videot, mida näidati nõukogude ajal sanatooriumi puhkama tulnutele sissejuhatuseks.

Narva-Jõesuus sanatooriumist on käinud läbi terve rida tuntumaid ühiskonnategelasi. «Näiteks Aadu Hint tähistas oma 60. sünnipäeva, siin samas Vabaduse tänaval tantsis,» muigab Varblane, meenutades ühte seika 1970. aastast. «Siis Mari Möldre puhkas meil, Ruut Tarmo (Möldre abikaasa -toim) puhkas siin, Veera Neelus.»

Möldrega seoses on endisel sanatooriumi töötajal lugu rääkida. Kunagine kuulus näitlejanna puhkas Narva-Jõesuus kolm kord. Kultuurijuhina palus Varblane tal ka ühel lõpuõhtul üles astuda. «Ta oli nõus ja siis, kui ta esines, andsime meie talle eestlastele kohaselt kaks roosi, kolm roosi. Ta siis midagi selle kohta ei öelnud,» kirjeldab naine.

Helju Varblane meenutab Narva-Jõesuu sanatooriumis töötatud aega.
Helju Varblane meenutab Narva-Jõesuu sanatooriumis töötatud aega. Foto: Konstantin Sednev/EESTI MEEDIA/SCANPIX BALTICS

Järgmisel aastal tuli Möldre uuesti, kuid nüüd juba esitas oma nõudmised - kaasas olnud tütrepojale tahtis eraldi välivoodit, kuna tal endale ei olnud esinemiskingi, otsiti talle ka need ning lõpuks teatas kunagine kuulus näitlejanna, et sanatooriumi aias on nii palju lilli, aga talle toodi eelmisel vaid kaks-kolm õit. 

«Ma ütlesin puhkajatele, kui jalutama läksime, et korjake siit peenra pealt lilled ja viige talle. Ja pärast ta ütles, et vot, nüüd ma tundsin end tõelise artistina, mul oli suur sületäis lilli!» meenutab Varblane. 

Õnneliku lõpuga kaduma minek

Lisaks kohapealsele kultuuriprogrammile toimusid puhkajatele ka igasugused ekskursioonid. «Osa kolhoose, kui puhkaja tuli, andsid neile raha kaasa, nad said siin osta ja me viisime siis ekskursioone läbi isegi Leningradi - ja nendele, kes olid siis osanikud, nendele oli see tasuta. Kui ta registreeris end siia sisse, maksis kolm rubla, andis oma passi ja seal siis märgiti ära, mis töötaja ta oli,» kirjeldab Varblane.

«Hommikupoolikul oli neil ravi, aga pealelõunal olid neil ekskursioonid.» Nende käigus tutvuti nii Narva-Jõesuu kui Narvaga, külastati Kuremäe kloostrit, käidi Toila orus ning kaubareisidel ka Kingissepas ning Slantsõs teiselpool Vene piiri. «Kõige pikem oli Leningradi (tänane Sankt Peterburg - toim) sõit, siis sõideti hommikul kell seitse välja ja õhtul kell kaheksa tagasi.»

Ühest Peterburist käigust on tal ka meenutada lõbus vahejuhtum, kus üks proua jäi ligi 80-liikmelisest grupist maha. «Meil oli kaks bussi, väga suur rühm ja mina läksin nendega ees. Taga lõi keegi ühele naisterahvale puukohvriga vastu jalga. Ta ei saanud enam edasi minna, hakkas lonkama ja jäi maha,» kirjeldab Varblane.

Helju Varblane meenutab Narva-Jõesuu sanatooriumis töötatud aega.
Helju Varblane meenutab Narva-Jõesuu sanatooriumis töötatud aega. Foto: Konstantin Sednev/EESTI MEEDIA/SCANPIX BALTICS

Tol hetkel juhtus samas kohas olema ka üks kiirabiauto. «See naine pandi sinna kiirabi peale ja taheti meditsiinipunkti viia. Siis aga vaatasid, et tal ei ole midagi viga ja taheti, et ta läheks autost maha, aga tema ütles, et ei lähe kuskile, sest meie olime juba eest ära läinud,» räägib Varblane. 

Kuna aga naisel oli meeles, kuhu rühm pidi päeva jooksul edasi minema, siis lasi ta end kella neljaks Petrodvoretsi viia, sest just seal pidi rühm sel ajal olema. «Meie oleme Petrodvoretsis, kell on juba pool viis ja vaatame, et tuleb kiirabi ja see naine tuleb sealt välja - ja mina isegi ei teadnud, et ta oli mul kadunud!» muigab Varblane.

TAUST: kuurortlinn Narva-Jõesuu

  • Kuni 1873. aastani seisis Narva-Jõesuu kohal ainult väike kaluriküla, kui toonasele Narva linnapeale Adolf Hahnile tuli geniaalne idee sellest rikka Peterburi ja Moskva jaoks suvituslinn teha.
  • 1874. aastal valminud kuurort Hungerburg oli kunstlikult üles ehitatud täiesti nullist ning selle aluseks võeti Briti sadamalinna Brightoni kuurordi planeering.
  • 1876. aastal avati esimene sanatoorium.
  • 1890. aastal külastas linna tsaar Aleksander III koos suurvürstinna Maria Fjodorovaga ning asetasid nurgakivi kuulsale viie kupliga Püha Vladimiri pühakojale.
  • 1909. aastal avas uksed dr Salzmanni vesiravila, kus pakuti mitmesuguseid vanne: merevee-, magevee-, mineraal-, muda- ja kuumaõhuvanne.
  • 1930. aastatel oli Narva-Jõesuu isegi populaarsem kuurort kui Pärnu.
  • 1939. aastal elasid toonase presidendi Konstanti Pätsi kutsel Narva-Jõesuu Mere tänava viietärnihotellides Euroopa riikide diplomaatilised esindajad.
  • 1961. aastal ehitati sanatoorium Narva-Jõesuu.
  • 1987. aastal külastas linna rekordarv suvitajaid, nende arv ületas 40 000 inimese.
  • 2008. aastal lisandus 149-kohalisele Narva-Jõesuu sanatooriumile ka 109 numbritoaga Meresuu SPA Hotell ning 2014. aastal 114 numbritoaga Noorus Spa Hotell.
  • 2017. aastal elas Narva-Jõesuus 2870 inimest.

Allikas: PM

Kommentaarid (2)
Copy
Tagasi üles