Kaarel Tarand: parteidele kaotatud lapsed (13)

Riigi paraadkahurite kõnekanonaad on selleks korraks läbi ja sõnatolm langenud. Argipäevas näeme, et poliitiliste tippametite pidajad on aina suuremates raskustes oma tegevuse ja otsuste mõistliku põhjendamisega. Rääkimata siis oma vigade tunnistamisest, kui tagajärjed käes ja vaieldamatud faktid paljastavad, et langetatud otsused olid läbimõtlemata ja eelnevalt katmata usaldusväärsete uuringute ja analüüsidega.

Oleks tegu kogemata juhtuvaga, saaks kõrvalseisjad valitsust ehk veel kuidagi aidata, kuid uue tasemena on valitsus jõudnud sihilike tegudeni, mida tavaliselt väga vaoshoitud sõnakasutusega õiguskantsler oli sunnitud eelmisel nädalal otse õiguslikuks nihilismiks tembeldama.

Õigupoolest lõid need tänased hädad riigijuhtimise kvaliteedis õitsele kohe pärast seda, kui vanem riigimees Andrus Ansip neli aastat tagasi peaministri ameti maha pani ja tema asemele poliitilise põlvkonnavahetuse ikoonina tõusis Taavi Rõivas. Kõik järgnenu ei saanud põlisemale poliitikavaatlejale vähimagi üllatusena tulla, sest lõikama asuti seda, mis oli külvatud juba viisteist kuni kakskümmend aastat varem.

Teismeline vajab kaitset

1990ndatel loodi tugevamate erakondade üksmeeles reeglid, mis soodustasid massierakondade teket, ning selle paratamatu pahelise kõrvalnähuna sündisid ka erakondade noortekogud. Tagajärg: praegu juhivad erakondi ja riiki juba alaealistena parteiellu sukeldunud ja seal omasuguste seas olelusvõitluse võitnud poliitikulaadsed tooted ja me näeme, milleni alaealiste poliitiline kuritarvitamine ideoloogilise ajupesu vormis välja viib.

Need toonased lapsed jättis ühiskond piisava kaitseta ja siin on kaudset süüd nii lapsevanematel kui ka koolil. Kui soovime, et 20 aasta pärast osaleksid riigi juhtimises õnneliku ja parteivaba lapsepõlvega inimesed, kes on oma maailmavaatelise valiku teinud küpsetele teadmistele tuginedes, peaks kiiresti asuma kaitsema tänaseid teismelisi.

Otsustav ja kiire tegutsemine on vajalik kahel suunal. Esiteks õiguslik ja teiseks kasvatuslik pool. Kehtiv regulatsioon alaealiste poliitiliste õiguste osas on vastuoluline. Erakonna liikmeks lubab seadus saada 18-aastaselt, passiivne valimisõigus ehk õigus kandideerida riigikokku tekib kodanikul aga alles 21-aastaselt.

Kohaliku võimu valimistel saab noor aga uue korra järgi hääletada juba 16-aastaselt. Näiliselt iseseisvate erakonna noortekogude liikmeks võib teismeline astuda sõltuvalt erakonnast 14- või 15-aastasena.

Keskerakonna, Reformierakonna ja EKRE noortekogu põhikirjas leidub kohe alguses punkt, mis ühemõtteliselt kohustab kogu liikmeid täitma vastava erakonna põhikirja ja programmi. IRLi ja sotsiaaldemokraatide noored on vähemasti paberil vabamad.

Kuidas saab pidada iseseisvaks organisatsiooni, mis kohustab liikmeid täitma teise organisatsiooni põhikirja, mille sisu nad vähimalgi määral mõjutada ei saa? Kujutlegem olukorda, kus näiteks Keskerakond paneb oma põhikirja punkti, mis kohustab iga liiget kümnendikku oma varast erakonnale annetama. Automaatselt järeldub sellest, et noortekogu teismelised peaksid omagi perekonnahõbeda vanemate tagant partei varakambrisse tassima. Tegu on olukorraga, kus erakonna liikmed saavad alaealisi mõjutada tegema tegusid, mille eest nad vastutust kanda ei saa, või neid lihtsalt ekspluateerida, näiteks tasuta tööna valimiskampaaniates ja muudes parteiorjuse erivormides.

Ideoloogiliselt kaaperdatud

Erakonnad on tänaseni vältinud oma noortekogude deklareerimist sidusorganisatsioonina, milleks neid erakonnaseadus tegelikult kohustab. Seetõttu pole avalikkusele teada, mil moel neid rahastatakse ning mida alaealiste liikmetega tegelikult ette võetakse olgu ajupesu või orjatöö vormis. Noortekogudesse võib kuuluda kuni 30-aastaseks saamiseni ning selge ju, et parteiliste noortejuhtide töö tulemuslikkust ja erakondliku karjääri võimalusi mõõdetakse partei peakorteris selle järgi, kui palju hästi pestud ja kuulekat või koguni fanaatilist järelkasvu nad on tootnud.

Teismelised on väärkohtlemise eest täiesti kaitsetud, sest parteipoliitilises elus osalemine toimub väljaspool kodu ja kooli mõjuvälja. Ma küll ei suuda ette kujutada kodu, kus vanemad lapse vaba aja paremaks sisustamiseks viiksid lapse partei noortekogu ukse taha, kui olemas on kunsti- ja muusikakoolid, tehnika- ja loodusringid, laulukoorid ja jalgpalliklubid, noorkotkad ja gaidid.

Võimalik, et laps hiilib parteisse vanemate teadmata ja varjab seda kodus. Võimalik, et mõni vanem käitub ka nagu okupatsiooni aja konformistid tegid, soovitades lapsel parema elu nimel on hing NLKP-le müüa.

Noorsoo poliitilisse hügieeni peaks kool suhtuma sama tõsiselt kui õigeaegsesse seksuaalkasvatusse. Paraku näeb ühiskonnaõpetuse ainekava põhikooli lõpuks ette vaid erakondade põgusat puudutamist ja ka gümnaasiumis peab erakondade olemuse selgitamise pitsitama lõpuklassi programmi paari tunni sisse. Aga selleks ajaks on võib-olla tuhanded teismelised juba ideoloogiliselt kaaperdatud.

Kool saab laste poliitkasvatuses etendada sama kaalukat rolli kui seksuaalkasvatuses, kui ta selleks relvastada. Alustagem seega lapse poliitilist arengut kujundavatest ja sellega last kaitsvatest õppevahenditest, mille loomisel sobib Merike Kulli ja Kai Pardi töö seksuaalkasvatuse alal ideaalseks eeskujuks ja ositi otse mahakirjutamiseks. Ja võib-olla juba aastal 2040 näeme riigi eesotsas harmooniliselt arenenud ja teovõimsaid poliitilisi isiksusi.