/nginx/o/2018/02/23/7621725t1h87b5.jpg)
9. märtsil Eesti kinodesse jõudev verivärske mängufilm «Dovlatov» keskendub kuuele päevale Sergei Dovlatovi elust, mil toona veel tunnustust otsiv kirjanik võitles enda teose trükkimineku eest.
Film «Dovlatov» toob kinolinale tunnustust otsiva kirjaniku elu
23. veebruar 2018, 18:51
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Draama rullub lahti 1970-ndate Leningradis, pakkudes bulgakovlikku absurdi ja naljakate seikade kokteili. Neevalinna intelligentide kamp, džäss, luule ja nõukogude ajakirjaniku igapäevatöö segunevad värvikaks olustikuks. Ja selle keskmes asub Dovlatov, kellel on lihtne soov – hankida enda tütrele nukk. Paraku pole seda kusagilt saada. Sest see on defitsiit.
Eluliste juhtumite jada on kord naljakas, kord terav ja tuletab vanematele olijatele noorpõlve groteskset reaalsust liigagi hästi meelde. Režissöör Aleksei German juunior suudab plahvatusohtlikku materjali aga edukalt kontrolli all hoida. Anekdootlike dialoogide sarkasm vaheldub kaadritaguse sisekõnega, mis kuulub Dovlatovile – õigemini küll teda kehastavale Serbia näitlejale Milan Marićile.
Dovlatovit ei ole jäiga nõukogude süsteemi jaoks sisuliselt olemaski – kirjanike liit on ta enda ridadest välja heitnud ja tema teoseid ei avaldata. Isiklikus elus aga kummitab eelolev lahutus. Ummikseisule vaatamata jääb Dovlatov kindlaks otsusele kirjanikuna tippu jõuda. Kohati ülijaburaks kiskuva reaalsuse taustal visandabki režissöör ühe tundliku, geniaalse, iroonilise ning samas pretensioonitu inimese portree.
Tegu on Aleksei German juuniori emotsionaalseima linateosega, kus lõikav otsekohesus põimub felliniliku unenäovinega. Vaataja jääb selle lummusse ka siis, kui ta Dovlatovist varem silpigi ei teadnud.
Eesti vaatajale pakub Dovlatovi puhul ilmselt huvi fakt, et aastatel 1972–1976 elas armeenia-juudi päritolu kirjanik Tallinnas ja töötas ajalehes Sovetskaja Estonija. Kuulsaks sai Dovlatov alles pärast emigreerumist Ameerika Ühendriikidesse, kus ta vaid 48-aastaselt suri. Tema nime kannab ka üks New Yorgi tänav.