/nginx/o/2017/09/14/7101285t1h4ddd.jpg)
Alkoholi tarbimine on osa toidu- ja joogikultuurist. Seega on alkoholi teadlik ja vastutustundlik nautimine igati normaalne nähtus ning iga inimese vaba tahte väljendus. Hoopis olulisem on küsida, miks eestlased liigtarbivad ja mida me saame teha, et see väheneks, kirjutab Eesti Alkoholitootjate ja Maaletoojate Liidu tegevjuht Triin Kutberg.
Riikliku alkoholipoliitika võib võtta kokku ühe sõnaga – piiramine. Aga piiramine ei ole lahendus. Riik püüab tarbimist piirata kõrgema hinna ning reklaami- ja müümisvõimaluste vähendamisega.
Nagu näeme Läti piiril toimuvast vilkast elust, siis piiramine vabas ja avatud ühiskonnas ei toimi. Täna räägitakse isegi sellest, et osa eestlastest käib piiril trotsist sellise poliitika vastu ehk efekt on vastupidine. Lisaks soodustab liiga kallis alkohol illegaalse turu vohamist nii puskari tootmise kasvu kui ka Lätist ja mujalt toodud alkoholi edasimüügi näol. Seda nii inimeselt inimesele kui ka ümbervalatuna baarides.
Kui piiramine hinna kaudu töötaks, ei jooks ju soomlased meist rohkem. Ometi on soomlaste keskmine tarbimine täiskasvanud elaniku kohta meist liitri võrra kõrgem.
Kui müügikohtade suur arv oleks kõrge alkoholitarbimise põhjuseks, siis jooksid soomlased meist vähem. 100 000 elaniku kohta on kange alkoholi müügikohtade arv neil 35 korda väiksem!
Mis puudutab reklaamipiiranguid, siis reklaami peamine eesmärk on jagada olemasolevaid tarbijaid tootegruppide vahel ümber ehk püütakse endale meelitada konkurendi klienti. Ka sotsiaalministeerium on välja toonud, et alkoholireklaami kümneprotsendiline suurendamine tõstab selle tarbimist üksnes 0,3 protsendi võrra. Seega reklaami mõju tarbimise suurendamisele on olematu.
Me ei saa üles kasvatada ühiskonda, mille esimene mõte on minna mis iganes asja ostma Lätist.
Siinkohal võiks kaaluda huvitava eksperimendi tegemist. Hiljuti keelustati Leedus alkoholireklaam täielikult. Plaan ei olnud lõpuni läbimõeldud, sest Leedus müüakse palju ka rahvusvahelisi ajakirju, milles ilmuv alkoholireklaam on otsustatud kinni kleepida suurte punaste kleebistega. See rühm inimesi, kes hommikust õhtuni alkoholireklaami kinni kleebib, oleks kahtlemata üks huvitav grupp, kelle tarbimise muutust tasuks jälgida. Kui reklaamil on suur mõju tarbimisele, siis peatselt peaksid need inimesed olema alkoholisõltlased.
Tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovski viitab tihti Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) alkoholistrateegiale. Selle tegevusaruande järgi on füüsilise kättesaadavuse, nähtavuse ja maksudega piiramise osas maailmas esirinnas sellised riigid nagu Afganistan, Iraan, Saudi Araabia jt. Isegi eeskujuks toodav Soome ei saa öelda, et oleks WHO eesmärgid täitnud. Me ju ei taha, et meie alkoholipoliitika oleks selline nagu Iraanis. Või tahame avalikku ihunuhtlust karistuseks alkoholitarvitamise eest?
Miks siis ikkagi liigtarbitakse? Seda mõjutavad tegurid, millega tegelemine on efektiivne, kuid riigi jaoks kallis ning seetõttu istuvad need plaanid vaid kellegi peas, paremal juhul lauasahtlis. Liigtarvitamist mõjutavad nt majanduslik toimetulek, sotsiaalsed oskused, enesehinnang, oskus stressiga toime tulla, lähisuhted. Tegelike põhjuste väljauurimine ja nendega tegelemine eeldab riigi valmisolekut raha välja käia. Piiramispoliitika on aga tasuta ning seepärast eelistatud variant. Pealegi, kuni eelmise aastani tõi ka rohkem sisse.
Tulevikku silmas pidades, tuleks oluliselt enam keskenduda mittepiiravatele meetmetele nagu ennetus, mõistliku tarbimise selgitamine, sõltuvusravi, noorte vaba aja veetmise võimaluste senisest veelgi suurem avardamine. Me ei saa üles kasvatada ühiskonda, mille esimene mõte on minna mis iganes asja ostma Lätist.