Viljandi 100 aastat tagasi: sild rippus alles Tarvastus, aga lossivaremetes käidi ikka

Karl-Eduard Salumäe
, arvamustoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Eesti Vabariigi sünni aegne Viljandi oli praegusest märksa väiksem. Samas oli see suurem, kui senised otsustajad tunnistada tahtsid. Siin polnud veel paljut, mille järgi seda linna tänapäeval tuntakse, ent mõned olemuslikud kohad ja objektid olid juba ammuilma olemas.

«Linnuse varemed ja järv olid ikka,» toob Viljandi muuseumi teadusdirektor Ain Vislapuu näite, kuid lisab, et suplusolud polnud sajand tagasi just kõige paremad, sest järveäärset maad kasutati heinategemiseks ja loomade karjatamiseks. «Järv oli rohkem kalapüügikoht. Inimestel oli õigus sealt kala püüda, ehkki mitte lõpmatult palju.»

Mis puudutab ordulinnuse varemeid, siis see paik oli juba tol ajal populaarne jalutuskoht, kus käidi ise ja kuhu viidi ka külalisi. Nii oli see aga tänu mõisnikule ja vabatahtlikkuse alusel tegutsenud baltisaksa komiteele, kelle eestvedamisel olid varemed kõigest neli kümnendit varem välja kaevatud.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles