Traditsiooniliselt üleva, ilusa ja isiklikuga tegeleva poeesia ning riigi kui poliitilis-majandusliku institutsiooni kokkupuutepunktid on ikka olnud harvad, piirdudes läbi ajaloo peamiselt õukonnalaulikutelt tellitud oodide ning hümnidega. Vabatahtlikult ning omaenese südame sunnil on luuletajad valanud värssidesse eelkõige mõtteid ja tundmusi seoses enese rahvuse, kodumaa ja kodukohaga, kuid riigi – kui poliitilise institutsiooni – suhtes jäänud üldjuhul kas võõristavale distantsile või koguni vaimuaristokraatlikku opositsiooni.
Tellijale
«kuskil on läti / siis tuleb tükk tühja maad / seejärel soome» (1)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.