Rein Kinkar: olgu Eesti lipp Tartu veetornil innustav eeskuju

Lipu heiskamise kava hakkas idanema mullu kevadel, kui klubide liikmed kodumaa saabuva sünnipäeva tähistamise üle aru pidasid. Ideid oli mitmeid, üksmeelse toetuse sai  just see lipu heiskamine.

Laias ilmas ringi liikudes oli nii mõnelegi klubikaaslasele silma jäänud, et muudes maades lehvib linnades palju riigilippe. Eeskätt paistavad sellega silma USA ja Austraalia. Lipud on välja pandud mitte ainult riigile või linnale kuuluvatele majadele ja ametiasutustele, vaid tihti ka ärihoonetele või korterelamutele. Ikka selleks, et näidata üles patriotismi ja isamaa-armastust. 

Eesti linnad nii lipurikkad ei ole. Tartu on tänuväärselt heisanud riigilipu ja linnalipu asutustele, koolidele ja lasteaedadele, samuti on ülikoolid sellega kenasti kaasa tulnud. Aga lisaks Toomemäe tähetornile võiks ju olla veelgi hooneid – või väljakuid –, millel sinimustvalge lipp võiks lehvida. Veetorn on kõrgel kohal väljapaistev ajalooline hoone, kus küll kunagi on olnud ka lipumast, kuid kus Eesti lipp pole kunagi lehvinud.

Idee haakus kenasti ka Tartu linnapea poolt mullusel lipupäeval tehtud üleskutsega: heiskame kodumaa sünnipäevaks rohkem rahvuslippe!

Rotary klubid on üle sajandi tagasi USAst alguse saanud heategevusliikumine, mille eesmärk  ühiskonda paremini teenida nii oma igapäevase tööga kui ka ühisprojektide kaudu.

Eestisse jõudis Rotary-liikumine 1930. aastatel. Eesti teine Rotary klubi asutati Tartus 1932. aastal. Eestvedaja oli majandustegelane Oskar Rütli, asutajate seas ka toonane linnapea Karl Luik. 1940. aastal punavõimud sulgesid klubi. 

1992. aastal taastati Tartu Rotary klubi tegevus ning peagi lisandusid Tartusse ka Toome Rotary klubi ja Hansa Rotary klubi. Kokku on Tartus ligi 150 rotariaani. Klubid toetavad vabatahtliku tegevuse ja rahastamisega haridus- ja kultuuriprojekte, hoogustavad rahvusvahelist õpilasvahetust ja muid valdkondi. Iga klubi seab oma sihid ise, kuid veetorni lipu heiskamine on suurepärane näide ühistegevusest.

Veetorn on ajalooline hoone, mida hakati ehitama 1939. aastal. Linna hakkas see veega varustama 1941. aastal. Linna taristu uuendamine oli Tartu pikaajalise linnapea Karl Luige peamine tegevusvaldkond. Nii valmisid ka linna veevärgi plaanid, mille üks oluline osa oli Tartu veetorn. Torn nimelt tagab surve veevärgis ning toimib veevaruna ajutiste katkestuste korral. Nüüdseks on veevõrgu tehnoloogia muutunud ning torn surve tagajana on läinud ajalukku. Kuid ometi on tema kultuuriline ja ajalooline väärtus endistviisi olemas, pigem on tegu uinuva kaunitariga.

Laias ilmas ringi liikudes oli nii mõnelegi klubikaaslasele silma jäänud, et muudes maades lehvib linnades palju riigilippe. Eeskätt paistavad sellega silma USA ja Austraalia.

Rotary klubide liikmed on praktilised inimesed, kohe asuti tegutsema. Oma jaatavat suhtumist lipu heiskamise plaani näitasid üles nii veetorni omanik AS Tartu Veevärk kui ka Tartu linnavõimud. Konsulteeriti nendega, kel Eesti lipud pidevalt lehvivad: Pika Hermanni tornis majandab lippu riigikogu, Rakvere Vallimäel Virumaa muuseumid, Tartu õlletehase tornis A. Le Coq. Saime palju targemaks investeeringu suuruse ja ülalpidamiskulude asjus ning mõistsime, et ettevõtmine on kolmele klubile jõukohane. 

Innukalt tulid appi ehitajad, insenerid, metalli- ja valgustööde eksperdid, lippude ja lipumastide valmistajad. Sest olgem ausad, tegu on ju üsna ainukordse ettevõtmisega. Torni tipp on tuuline, loodusjõud vägevad ning valgustamist vajav pind küllalt suur.

Nüüd on kõik valmis. Veetorni katusel on lipumast, mille tipp ulatub 44 meetri kõrgusele maapinnast. Veetorni 32-meetrisele kõrgusele lisandub kahemeetrine, omal ajal õhutõrje kuulipildurile rajatud putka torni katusel ning sellel asetsev kümnemeetrine lipumast.

Lipu suurus on 4 x 2,55 meetrit. Valgust annavad lipule neli leedtehnoloogial põhinevat võimast, kuid säästlikku helgiheitjat, mille valguse värv on kavandatud just selliselt, et see Eesti lipu värvid kirkalt ja täpselt välja tooks. 

Kingitud hobuse suhu küll ei vaadata, kuid olgu öeldud ka projekti hind – veidi alla 10 000 euro. Kulu katavad Rotary klubid liikmete annetustest. Oleme tänulikud kõigi kolme klubi liikmetele, ettevõtetele ja organisatsioonidele, kes lipuprojekti toetasid teadmiste, tööde ja teenustega: Tahel Metall, Tameo Lipp, KRC Ehitus, Artwerk ning inseneribüroo Roolaht ja Partnerid. Ka edasise lipu haldamisega seotud kulud võtavad Rotary klubid oma kanda. 

Juubeliaasta on alles alanud. Loodame, et aasta jooksul saavad meie ettevõtmisest innustust teisedki tegusad tartlased ning lippe tuleb Tartu linna veelgi juurde.

Ootame tartlasi lipu heiskamise tseremooniale homme, 22. veebruaril kell 16 Vanemuise parki Jakob Hurda monumendi juurde. Pargist avaneb kaunis vaade veetornile ja lipule. Tartu kolm Rotary klubi loodavad, et vaba Eesti lipp jääb veetornile lehvima igavesti. Elagu Eesti!