/nginx/o/2017/12/02/7369823t1h6af1.jpg)
/nginx/o/2018/02/20/7602683t1he4e0.jpg)
«Keelasin oma 14-aastasel lapsel koolipäevadel hiljem kui kell 20.00 tuppatulemise ära. Eelmisel aastal oli tal reaalainetega probleeme. See oli meil toona palju kõneaineks. Põhiline probleem oli koduste tööde tegemata jätmine ja laiskus. Ta lubas mulle siis, et ta viimane semester võtab ennast kokku ja õpib. Seda loomulikult ei juhtunud,» kurdab väsinud lapsevanem Perekeskus Sina ja Mina nõustamiskeskkonnas.
«Nii ilutses tema tunnistusel viimase veerandi eest suur kaks. Mõtlesin, et olen sellel aastal karmim ja püüan ennetada semestrilõpu tühje lubadusi end järgmisel semestril kokku võtta. Kuidas seda aga kõige paremini teha?»
Vastab Koolipsühholoog, Gordoni Perekooli koolitaja Vaike Kumari:
«Teismelise keelamine ja käskimine on üks üsna tulutu tegevus. Mida te teete, kui ta tuleb hiljem tuppa kui lubatud - karistate? Panete peale uued keelud? Ja kui need ka ei mõju? Teismelisele on kasulik läheneda kui mõtlevale olendile ja püüda teda tõsta endaga samale ehk täiskasvanu tasandile. Sobivaks meetodiks on siin läbirääkimised tema ja vanemate vahel. Kui pole oskusi, siis aitavad raamatud või perekool.
Igal juhul tuleks asja rahulikult arutada ja välja selgitada, kellel on probleem? Minu kogemus nõustajana näitab, et tavaliselt on probleem vanematel ja teismeline ütleb, et temal on kõik korras. Kas ta tegelikult ka nii arvab, see selgub pikema nõustamise käigus. Mõni arvabki, et saab igal juhul hakkama, isegi kui ei õpi ja on mitu kahte tunnistusel ja teine tunnistab tasahilju, et on ikka mures küll, kuid ei suuda ühtki lahendust leida.
Viimasel juhul on asi lihtsam, sest noor inimene on juba hakanud vastutust võtma oma elu eest. Siin võib olla abiks, kui teda aktiivselt kuulata ja vajadusel korraldada ajurünnak tema probleemide lahendamiseks. Võib olla aitab kindla päevakava koostamine, kus on ruumi hobidel ja sõpradel või on tarvis otsida eraõpetaja mõne aine omandamiseks. Sageli kaob lapsel õpihimu, kui asi tundub liiga raske ja pingutus ei too oodatud tulemust: «Mis ma ikka õpin, nagunii head hinnet ei saa!»
Kui noor väidab, et temal pole haridust vaja ja saab ilmagi hakkama, siis paluge tal kirjeldada, kuidas ta seda ette kujutab. Ärge mingil juhul teda katkestage ja öelge, et see mis ta räägib, on ju lauslollus, vaid kuulake ja öelge, et jaa, jaa, huvitav või muud sellist. Edasi võite esitada küsimusi nende väidete kohta, milles te TÕESTI kahtlete. Kui teismeline jääb ikka oma väidete juurde, siis võite anda mina-teate, kus näitate, milliseid tundeid tema ükskõikne suhtumine õppimisse teis tekitab ja milline võib olla selle mõju TEIE ELULE. Miks te ikkagi muretsete? Kas sellepärast, et kardate, et peate teda terve elu ülal pidama või tunnete, et teil on häbi teiste ees, et teie laps nii halvasti õpib. Mõju peab oleme TÕELINE, mitte välja mõeldud. Igal juhul on oluline näidata mitteõppimise mõju teile, mitte talle.
Last võib aidata ka kui otsite koos motiive, milleks õppida. Noored ütlevad sageli, et minul pole seda elus vaja ja sellepärast ma ei õpi. Kindlasti on lihtsam õppida, kui on elus eesmärk, kelleks tahan saada, mida edasi õppida. Võite suunata oma lapse kutsenõustaja juurde, kes abistab võimetele ja huvidele vastava elukutse leidmisel. Soovin jõudu ja nutikust oma teismelisega suhtlemisel, sest enamusest neist saavad suurepärased inimesed, kuid nad vajavad veidi toetust, et sinnani jõuda.»