(Artikkel on vastus Andres Herkeli 16. veebruari Sakalas ilmunud arvamusloole «Valimisringkondade arv ja võrreldav suurus on tähtsad».)
Vaja on ausat debatti, mitte valijate hirmutamist
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
VABAERAKONNA liige Andres Herkel üritas jätta muljet, et Eestit ähvardaks ühele üleriigilisele valimisringkonnale ülemineku korral Ukraina saatus. Tema väitel hägustaks see täielikult valija ja valitu seose, muudaks valimised peamiselt suurte irratsionaalsete vastasseisude tallermaaks, laseks pääseda pildile vaid käputäiel erakondade tippjuhtidel.
Jään eriarvamusele. Eesti ei ole selles mõttes üldse Ukrainaga võrreldav. Selge see, et nii suurde riiki üks valimisringkond ei sobi. Kui tahetakse tõesti näha, milleni selline muudatus siin viia võiks, tasub vaadata pigem Iisraeli ja Hollandi poole.
HOLLANDIS ON küll formaalselt 20 valimisringkonda, aga sisuliselt nagu üks, sest üldjuhul seavad erakonnad kõigis ringkondades üles samad kandidaatide nimekirjad ja kohad jaotatakse kogutud häälte arvu järgi üleriigiliselt, mitte ringkondades.
Vastab tõele, et nii korjavad lõviosa häältest tavaliselt kokku erakondade esinumbrid. Hollandi peaminister Mark Rutte näiteks sai eelmisel aastal ligi 79 protsenti ja Vabaduspartei juht Geert Wilders ligi 92 protsenti erakonnale antud häältest. Minu arvates pole see mitte säärase süsteemi nõrkus, vaid tugevus. Valijatelt saadud tugev isiklik mandaat muudab erakondade juhtimise stabiilsemaks ning selline kindel seljatagune annab poliitikutele rohkem julgust seista oma riigi ja rahva huvide eest tugevamalt ka rahvusvahelistes suhetes.
Ühtlasi võimaldab niisugune süsteem avaldada erakonna toetajatel umbusaldust neile juhtidele, kes on nende usalduse kaotanud, või tõsta esile poliitikuid, keda nad soovivad senisest enam pildil näha. Nõnda läheb ka erakondade juhtide seas toimuvate muudatuste suunamine parteikontorite tagatubadest otse valijate kätte.
Iisraelis on kasutusel suletud nimekirjad ja need ei ole tõesti head. Need soodustavad erakondade lõhenemist ja poliitilise maastiku liigset killustumist, sest ambitsioonikamad tegelased, kes ei pääse valimisnimekirjas enda arvates piisavalt kõrgele kohale, üritavad pahatihti tulla turule uute erakondadega.
TEGELIKKUSELE EI vasta see, et ühe üleriigilise valimisringkonna korral jäävad väiksemad piirkonnad parlamendis hoopis esindamata. Praktikas üritavad erakonnad koostada oma valimisnimekirjad siiski regionaalselt tasakaalustatult, et kõigil valijatel oleks võimalik leida neist ka oma kodukandiga seotud kandidaate.
Et selliseid inimesi kalduvadki eelistama just väiksemate piirkondade ja äärealade elanikud, on neil isegi suurem šanss parlamenti pääseda kui suurlinnadest pärit noorpoliitikutel, kelle eest nimekirjade esinumbrid lihtsalt hääled ära korjavad.
On täiesti selge, et ühe valimisringkonna korral on valijate võimalused oma saadikuid järgmistel valimistel korrale kutsuda suuremad. Sellisel juhul ei saa elukutselised poliitikud ju ühest valimisringkonnast teise liikuda, nagu on teinud paljud riigikogulased, nende hulgas alles viimastel valimistel ka Andres Herkel ise.
Võimalikest variantidest kõige halvem on see, kui ringkondade arvu lihtsalt aegamisi kokku tõmmatakse, nagu tahab nüüd teha ka Vabaerakond.
Herkel on paistnud varemgi silma sellega, et hirmutab inimesi radikaalidega, kes soovivad tema arvates liiga kaugele ulatuvaid ja läbimõtlemata reforme. Selline hirmutamine paraku töötab ja sellest tulenevalt ei ole ettenähtavas tulevikus põhjust karta, et niisugused muudatused Eestis toimuvad.
VAATAME NÜÜD, millist lahendust pakub meile Vabaerakond. Tema riigikogu menetlusse antud eelnõu näeb ette, et ringkonnas ei tohi olla vähem kui kaheksa mandaati. See tähendab, et meie valimisringkond peaks muutuma veidi suuremaks. Üldse tahavad nad ringkondade arvu ühe-kahe võrra kärpida.
No kuulge! See ei ole küll mingi lahendus, see on lihtsalt kosmeetika ehk koera saba jupikaupa raiumine. Läheb 10-15 aastat mööda ja tuleb jälle paar ringkonda vähemaks võtta, et asi kuidagi proportsioonis püsiks.
Arvan, et parem on valimisringkondi nüüd ikkagi hoopis juurde teha, et hiljem kärpimisruumi rohkem oleks, kui praegu otse ühele valimisringkonnale üle minna ei taheta. Võimalikest variantidest kõige halvem on see, kui ringkondade arvu lihtsalt aegamisi kokku tõmmatakse, nagu tahab nüüd teha ka Vabaerakond. Nii võimenduvad järjest riigi ringkondadeks killustatuse negatiivsed küljed, kuid jäävad saabumata need positiivsed mõjud, mida võiks anda üks üleriigiline valimisringkond.
(Loe ka Andres Laiapea kirjutisi «Mis saab meie valimisringkonnast?» 8. veebruari Sakalast ja «Tulevik nõuab vältimatult radikaalseid reforme» 2015. aasta 31. märtsi Sakalast.)