Tartu maratoni meditsiinipealik rajal juhtunud tragöödiast: kõik pingutasid maksimaalselt, et inimene elule tagasi tuua
19. veebruar 2018, 12:26
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2018/02/19/7598101t1h6555.jpg)
Eilset Tartu maratoni jäi tumestama ühe osaleja surm. Raja 35. kilomeetril, Kuutse ja Peebu teeninduspunkti vahel kukkus kokku Tartu ülikooli inimgeograafia professor Rein Ahas. Ta toimetati kriitilises seisus Tartu ülikooli kliinikumi, kus ta hoolimata meedikute jõupingutustest õhtul kahjuks suri.
Tartu maratoni meditsiiniteenistuse juht Andras Laugamets rääkis, et esimene kõne raja 34,5 kilomeetril kokku kukkunud inimesest tehti häirekeskusele kell 12.03. Minut hiljem saabus uus kõne, kuid seal öeldi, et tegemist oli hoopis 29. kilomeetriga.
Vastaka info põhjustas tõsiasi, et rajal on tähistatud finišini jäänud kilomeetrite arv (antud juhul 29). Kell 12.07 saadi kinnitus, et tegemist on ikkagi 35. kilomeetriga. Samuti oli selleks hetkeks teada, et kokku kukkunud meest elustavad kaasvõistlejad.
Laugametsa sõnul möödus esmasest kutsest 12 minutit, kui sündmuskohale jõudis esimene saan elektrišokiaparaadiga. Neli minutit hiljem saabus teine saan kiirabibrigaadiga. «Kahjuks ei ole selles rahvamassis võimalik tagada viieminutilist reageerimist, ning suusatajate ohutuse huvides ei saa saan rajal ka saja kahekümnega kihutada,» tõdes Laugamets.
Ta lisas, et antud juhtum oli asukoha poolest keskmisest keerukam, kuid samas oli neil seal piirkonnas olemas piisavalt ressurssi, sest mõne kilomeetri kaugusel valmistuti lühikese distantsi stardiks.
Maratonil töötavate meedikute arv lähtub osavõtjate arvust. Sel korral oli kohal viis reanimobiili tasemel kiirabibrigaadi, lisaks olid eri paikades kohe valmis reageerima kuus mootorsaani, mis olid mehitatud kiirabibrigaadide juhtivtöötajatega.
Viimati oli Tartu maratonil surmajuhtum 1991. aastal. Andras Laugamets on maratoni meditsiiniteenistuses tegev olnud alates 1998. aastast ning talle meenus üks kokku kukkumine aastate eest Haanjas, kus toimus avatud raja sõit. Seal lõppes asi õnnelikult, sest mees kukkus kokku suusastaadionil, sisuliselt otse kiirabibrigaadi silme all ja tema elu õnnestus päästa.
«Nii suure osavõtjate arvuga rahvaspordiüritustel selliseid asju kahjuks ikkagi juhtub, küll harva, aga juhtub. Näiteks Worldloppeti maratonidel on olnud juhtumeid, kus inimene on ära surnud hommikul enne starti bussis,» rääkis Laugamets.
«Meie töö juurde käib teadmine, et sellised asjad juhtuvad – küsimus pole selles, kas, vaid selles, kunas. Muidugi, alati mõtled, et äkki oleks kiiremini saanud. Aga need on oleksid, ning nagu igal pool elus – vaja on ka mingit x-faktorit või õnne, ja siiamaani oli õnn meid nende 20 aasta jooksul päris hästi soosinud.»
Ta kinnitas, et traagilisele sündmusele järgneb väga põhjalik analüüs, kuid sellisteks olukordadeks välja töötatud üldine tegevuskava eile toimis. «Meeskonnad pingutasid väga kõrgel tasemel, ning ülikooli kliinikum rakendas kõiki võimalikke meetmeid, et inimene elule tagasi tuua. Kahjuks sellest ei piisanud,» nentis Laugamets.