/nginx/o/2018/02/19/7597737t1h4f3e.jpg)
Tartu maratoni peakorraldaja Indrek Kelk ütles, et jätab meditsiiniteenistuse kommenteerida, mis rajal kokku kukkunud võistlejaga juhtus ja mis sai edasi. Kuid ta kinnitas, et esimesed abistajad ja abi kutsujad oli kaasvõistlejad.
Indrek Kelk: esimesed abistajad olid ikka kaasvõistlejad
19. veebruar 2018, 11:29
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kelk ütles, et ikka on nii, et esimene signaal õnnetuse kohta tuleb kaasvõistlejatelt, kes kõrval on. Selle signaali peale saab meditsiiniteenistus reageerida.
«Väga tubli, kui inimesed ise oskavad abi anda, see on esimene võimalus midagi päästa,» sõnas Kelk. «1991. oli meil viimane surmajuhtum raja peal, tema lahkuski rajal. Eile arstid püüdsid imet teha õhtutundideni välja, kahjuks ei õnnestunud.»
Kelk ütles, et maratonil on meditsiiniteenistuse reageerimisvõimekuse üles ehitatud nii maksimaalses headus, mis võimalik ja mõistlik. «Iga saja meetri taha meditsiiniposti tekitada on mõttetu ja ebaratsionaalne. Et 1991. aastast alates eilseni ei ole olnud ühtegi surmajuhtumit, räägib selle eest, et meditsiiniteenistus on ülihästi töötanud. Päris palju inimesi on elule aidatud,» rääkis ta. «Eks neid olukordi tuleb ette igal spordivõistlusel ja suurel rokk-kontserdil. Selleks valmis olla on meie töö üks osa.»
«Aga mis inimesed saavad ise teha – igasuguste kahtlaste sümptomite korral võimalikult kiiresti märku anda,» sõnas Kelk. «Antud juhtumi puhul, mis oli kaks kilomeetrit pärast teeninduspunkti, ma ei oska öelda ja ma ei tea, kas inimene tundis end enne halvasti. Kui tundis, oleks ehk palju päästa andnud, kui ta oleks teeninduspunktis märku andnud. Aga need on kõik agad ja oleksid, mida me iial teada ei saa, kas sellest oleks olnud kasu.»