/nginx/o/2018/01/19/7499159t1he53d.jpg)
Statistikaameti andmetel oli 1922. aastal Eestis 1000 surmajuhtumi kohta alla aastaste laste surmasid 171. Aastal 2016 oli see näitaja 2. 1922. aastal oli Eestis iga 1000 surmajuhtumi kohta 93 vähemalt 80-aastase inimese surma. Aastal 2016 oli see näitaja 463.
Surmad on teema, millest juubelite (sh 100. aastapäeva) puhul pole ehk kohane rääkida. Ometi jutustab surmade statistika 100-aastase Eesti suurest edust: võib-olla on tegu Eesti selle perioodi suurima edulooga.
Statistikaameti kingitus Eesti Vabariigi 100. aastapäevaks on statistiline album "Eesti Vabariik 100", mis ilmub 2018. aasta veebruaris.
Allpool analüüsib statistikablogis surmaga seonduvaid numbreid Statistikaameti peaanalüütik Mihkel Servinski.
Peatanud kord turist tänaval eestlase ja küsinud: „No kuidas teil siis ka läheb? Milline on suremus Eesti riigis?“ Eestlane süganud kukalt ja kostnud: „Eks ta ole ikka samasugune nagu teie riigis ja kõigis teistes riikides: 100%.“ Turist hakanud seletama: „Meil suremus küll 100% ei ole …“ Eestlane ei viitsinud rohkem kuulata ja küsinud: „Kas teil leidub siis inimesi, kes küll sünnivad, aga ära ei suregi?“ Turist vaadanud eestlasele rumala näoga otsa, teinud suu lahti … aga selle aja peale oli eestlane juba rahulikult minema kõndinud.
«Eestlane armastab rääkida riigi edusammudest igal ajal, aga eriti vabariigi 100. aastapäeva eel. Põhjusi edusammudest rõõmu tunda on kindlasti palju, aga natuke üllatav on, et Eesti suurimaid edusamme saab mõõta suremusstatistika kaudu. Järgnevalt mõned näited EV 100 väljaandest surmade kohta. Et raamatus esitatu vastu huvi säiliks, siis tuuakse siin sama materjal teistsugusel kujul,» kirjutab peaanalüütik oma statistikablogis.
1922. aastal oli surmade vanusstruktuuris oluline koht kuni 1-aastaste laste surmadel, aga samuti oli surmade osatähtsus arvestatav kõikides vanuserühmades. 2016. aasta struktuuris on kuni aastaste laste surmade osatähtsus pea olematu ja vabariigi algusaastate struktuuriga võrreldes on märkimisväärselt väike surmade osatähtsus kõigis vaadeldavates vanuserühmades 50–59-aastasteni välja. Muidugi on ka ühe noore inimese surm liiga palju, aga …
Oluline on tähele panna, et vabariigi algusaastate surmade struktuuris on vähemalt 80-aastaste inimeste surmade osatähtsus väiksem kui vanuserühmas 50–59, 60–69 ja 70–79: vähemalt 80-aastaseid oli nii vähe, et selle rühma surmad olid suhteliselt harvemini esinev nähtus.
Demograafide keeles saab öelda, et Eestis on märgatavalt vähenenud imikusurmade arv ja pikenenud inimeste eluiga. Üle 80-aastaste inimeste surmade osatähtsus kõigis surmades läheneb poolele, olles 1922. aastal alla 10%.
Kui minna demograafide terminoloogiast välja, siis räägivad numbrid Eesti edusammudest meditsiinis, sotsiaalhoolekandes, majanduses ja veel paljudes teistes valdkondades. Muidugi on Eestiga analoogsed protsessid toimunud kõikides arenenud riikides, kuid see ei vähenda sugugi Eestis toimunud positiivsete muutuste tähtsust.
Eesti Vabariigi 100. aastapäevale pühendatud kogumikust leiab ka surma põhjuste kirjelduse. Eriti märkimisväärne on, et epideemiate ja nakkavate haiguste osatähtsus surma põhjustes on esikohalt kaugele taandunud. Sellel faktil on oluline seos surmade vanusstruktuuri muutusega, aga samuti kõneleb see Eesti riigi edusammudest eespool mainitud valdkondades.
Eesti edusammude märkamiseks ei pea surmastatistikas minema 100 aastat tagasi. Vaid mõne nädala eest teatati, et liikluses hukkunute arv oli 2017. aastal rekordiliselt väike, aga see teema ei leia Eesti Vabariigi 100. aastapäevale pühendatud kogumikus käsitlemist.
Kokkuvõttes saab öelda, et kuigi peaaegu iga surm on suuremal või vähemal määral tragöödia, kõneleb Eesti surmade statistika Eesti Vabariigis toimunud ja toimuvatest positiivsetest muutustest.