Mis on keiserlik bushidō-ideoloogia ja mis mõju oli sel Jaapani ühiskonnale enne Teise maailmasõja lõppu, kirjutab veebiväljaandes The Conversation Yorgi ülikooli Ida-Aasia ajaloo vanemlektor Oleg Benesch.
Enne oma esimest Aasia-reisi 2017. aasta novembris nimetas Ameerika president Donald Trump Hiinat hoiatades Jaapanit «sõdalasriigiks», mida tuleb tõsiselt võtta. Trumpi sõnad olid kõigest üks näide laialt levinud arusaamast, et Jaapan on tugevasti sõjale pühendunud maa, mille vaimsed juured peituvad kadunud aegade samuraides. Kas see on tõesti nii?
Samuraid on jäänud üheks Jaapani kultuuri tunnuslikumaks tahuks, mida tihtipeale kajastatakse filmides, televisioonis, kirjanduses ja kunstis. Seda kuvandit toetab Teine maailmasõda, mille puhul kõik pooled kasutavad just väidetavat samuraipärandit keiserliku Jaapani käitumise seletuseks. Tolle konflikti järelmid mõjutavad tänini Jaapani rahvusvahelisi suhteid ning vastuolu ajaloo tõlgendamisel kujutab peamist takistust suhete soojenemisel Hiinaga.
Jaapanist kui sõjakast riigist kõneldes keskendutakse tavaliselt samuraide pärandile, eriti just bushidō ehk «sõdalase tee» kontseptsioonile. Levinud on bushidō käsitlemine muistse sõjapidamise eetikana, millest juhindusid algul samuraid, hiljem juba uuema aja Jaapani sõdurid. See arusaam jätab aga tähelepanu alt välja paljud Jaapani ajaloo olulised aspektid.
Ehkki Jaapanit valitsenud samuraid olid loomulikult «sõdalasklass», ei osalenud nad enne 1860. aastaid enam kui kahesaja aasta vältel üheski suuremas sise- või välismaises konfliktis. Pealegi puudus eelmodernses Jaapanis vähegi üldisemalt tunnustatud samuraieetika ning sõna bushidō ise oli 20. sajandini peaaegu tundmatu.
19. sajandil hakkas esile kerkima uusi rahvusriike, nende seas ka kõik kolm Teise maailmasõja aegset teljeriiki: Saksamaa, Itaalia ja Jaapan. Meiji revolutsiooni järel, mis seadis riigi 1868. aastal uuesti keisri võimu alla, leidis uus valitsus, et peab asuma veenma jaapani rahvast riikliku identiteeditunde kasvatamises. Nagu Saksamaal ja Itaalias, otsiti ka Jaapanis agaralt rahvuslikku identiteeti, mille eeskuju püüdsid paljud Jaapani mõtlejad näha tollases kõige võimsamas impeeriumis – Suurbritannias.
Seal märkasid nad väga silmatorkavat «medievalismi» taassündi. Rüütlikultuur selle mitmes avaldusmisvormis oli tookord väga populaarne ning paljud avalikud ja erahooned matkisid isegi välimuselt keskaja kindlusi. See ajendas 1890. aasta paiku mõningaid Jaapani mõtlejaid otsima midagi sarnast oma maa ajaloost. Nad nägid Euroopa rüütlite paralleeli samuraides ning pakkusid bushidō välja rüütellikkuse Jaapani analoogina.
/nginx/o/2018/01/19/7497779t1hfe89.jpg)
Jaapani võit 1894.–1895. aasta Hiina-Jaapani sõjas andis bushidō'le suure tõuke, aga ka muutis seda tuntavalt. Enne sõda oli seda peetud lääne ideaalide võimalikuks vasteks, sõja järel aga muutus meeleolu kogu Jaapanis rahvuslikumaks ja sõjakamaks ning seda hakkas peegeldama ka bushidō.
Nüüd tähendas see eneseohverdust, isamaalisust ja truudust keisrile. Bushidō propageerijad hakkasid Euroopa rüütellikkust taunima kui «pelka naistekummardamist», mis on loomu poolest alam samuraide «mehelikest» ideaalidest. Niisugune uus «keiserlik bushidō» muutus kiiresti tähtsaks riikliku ideoloogia komponendiks, püsides Jaapani sõjaväelises ja tsiviilhariduses kindlalt 1945. aastani.
1895. aastale järgnenud bushidō-buum langes kokku Hiina-Jaapani suhete põhjaliku muutumisega. Sõjajärgsetel aastatel sõitsid tuhanded hiinlased Jaapanisse õppima, äri ajama või poliitilisse pagulusse. Need, kes saabusid sinna 1900. aastate algul, eriti pärast Jaapani võitu 1904.–1905. aasta Venemaa-Jaapani sõjas, sattusid juba bushidō-vaimustuses riiki. Hiina õppurid uurisid «sõdalase teed» Jaapani koolides ja sõjaväeakadeemiates ning sarnaselt jaapanlastest koolivendadele omandasid teadmise, et just bushidō on Jaapani moderniseerimise ja sõjalise edu alus.
Neil ei olnud märkimisväärset põhjust selles kahelda, sest kõik paistis seda kinnitavat. Paljud mõjukad Hiina reformaatorid, näiteks Liang Qichao, hakkasid hoopis otsima omamaist bushidō-laadset traditsiooni, mis aitaks tugevdada Hiinat. Jiang Jieshi, hilisem Hiina Vabariigi president, õppis sel ajal Jaapanis sõjaväeakadeemias. Bushidō avaldas Jiangile sügavat muljet ja kodumaale naasmisel üritas ta seal õhutada samasugust sõjakat vaimu.
Keiserlikku bushidō ideoloogiat süstiti jõuliselt Jaapani sõjaväelastesse, kes 1930. aastatel tungisid Hiinasse ja 1941. aastal ründasid Pearl Harborit. Seepärast ei tasu üllatuda, et välismaalased hindasid Jaapani sõjaaegset tegevust bushidō ja samuraide pärandi kontekstis.
Teise maailmasõja järel tõrjuti bushidō avalikust elust ohtliku ideoloogiana täielikult välja. 1970. aastateks oli see siiski teataval määral jälle eluõigust saanud, selgitades kultuuritasandil mõneti Jaapani taastumist ja kiiret majanduskasvu. See uus bushidō toonitab valdavalt truudust, voorust, ausust ja eneseohverdust, jättes sootuks kõrvale otseselt militaristlikud elemendid.
Nüüd, aastakümneid hiljem, meenutab põhivoolu-bushidō taas üsnagi neid algseid teooriaid, mis olid saanud innustust Euroopa rüütellikkusest. Napp, ehkki häälekas paremtiiva vähemus üritab taastada ka äärmuslikumaid sõjaaegseid ideaale, painutades ajaloolise revisionismi mõnigi kord radikaalsesse äärmusse, aga vähemalt seni on niisugune natsionalism jäänud väga selgeks vähemuseks. Hiinas samal ajal mõistetakse Jaapani bushidō'd jätkuvalt just sõjaaegse keiserliku bushidō tähenduses, mis ühtlasi päris selgelt kajastab seda, kui lahendamata on Teise maailmasõja probleemid Ida-Aasias veel tänapäevalgi.
20. sajandi sündmused on seadnud Hiina-Jaapani suhted ränga paine alla. Tüliküsimuste käsitlemist raskendavad paljud seniajani püsivad rahvusliku identiteediga seotud ideed, eriti just bushidō, mis tekitab lõhesid ja umbusku mõlemal poolel.
Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane