ESIMENE MÜÜT: kui vigastusi ei ole, ei saa vägivald kuigi suur olla.
Füüsilist vägivalda on tõesti lihtsam märgata ning sellepärast on see vägivalla vorm inimestele kõige enam tuttav. Ent on teisigi perevägivalla liike, mis kannatanuid tugevasti kahjustavad: kontrolliv käitumine, emotsionaalne väärkohtlemine, seksuaalne vägivald, majanduslikud piirangud. Hingehaavad, mille jätab vaimne vägivald, võivad olla sama sügavad ja raskelt paranevad kui vigastused, mille põhjustavad löögid ja raputamised.
Ligi pooled naistest on kogenud vaimset vägivalda. Neid on halvustatud või alandatud, ähvardatud füüsiliselt haiget teha, keelatud kodust lahkuda, jälitatud, pandud luku taha või võetud ära autovõtmed, pangakaart või raha.
Vägivalla kohta käivate müütide ümberlükkamine on vägivalla all kannatajate huvides.
TEINE MÜÜT: naised ja mehed kasutavad vägivalda võrdselt.
Kindlasti on naisi, kes kohtlevad oma meessoost partnereid väga halvasti: solvavad neid, püüavad kontrollida, alandavad nii omavahel olles kui teiste ees. Sellise kohtlemise mõju meeste elule võib olla suur. Kuid siiski: kas kohtame mehi, kelle karjäär katkeb pideva kriitika tõttu? Või mehi, kes kardavad oma elu pärast ja põgenevad partneri eest varjupaika teises Eesti otsas? Statistika nii Eestis kui mujal maailmas näitab, et kaheksal või üheksal juhul kümnest on paarisuhtevägivalla ohver naine.
KOLMAS MÜÜT: ta on selle ära teeninud ja ise provotseeris vägivalda.
See müüt põhineb uskumusel, et vägivallatsejal on justkui õigus hinnata oma partneri käitumist ja karistada teda «sobimatu» käitumise eest – partner kulutab liiga palju, viibib liiga palju kodust eemal, näägutab. Vägivallatsejad püüavad leida oma vägivaldsele käitumisele järjest uusi põhjendusi.