Kas mull või tulevik?

KUI KÜSIDA mõnelt laia haardega spekulandilt, mis on praegu kõige kuumem turg, siis tõenäoliselt jõuab jutt üsna ruttu krüptoraha, bitcoin’i ja plokiahelani. See pole ka mingi ime, sest meedia on täis artikleid inimestest, kes bitcoin’iga kaubeldes kindlustavad oma pensionipõlve, nagu ka uudiseid kõikvõimalikest uutest krüptorahadest ja plokiahela tehnoloogia võimalustest.

Plokiahela tehnoloogia võibki tõenäoliselt kaasa tuua arenguhüppe ning vahemeeste rolli kadumise finantssektoris ja mitmes teiseski valdkonnas. Kuid see ei tähenda veel, et näiteks plokiahelal põhineval bitcoin’il peaks olema arveldusühiku või iseseisva varana suur väärtus.

Bitcoin’i ja tema analoogidesse investeerijad ilmselt ei proovigi hinnata, kui palju nende soetatud vara õigustatult väärt võiks olla. Pigem lähtutakse investeerimisel lootusest, et küll leidub hiljem keegi, kes on nõus sama asja veelgi kallimalt ära ostma. Tavapäraseid investeeringu hindamise meetodeid kasutades on ühtmoodi raske põhjendada sellise virtuaalse žetooni väärtusena 100, 1000 või 10 000 dollarit.

NIINIMETATUD krüptovaluutade puhul on tähtis mõista, et need ei suuda täita vähemalt kahte klassikalisele rahale vajalikku omadust: väga hüplik ja kontrollimatu hind ei lase neil toimida ei stabiilse väärtuse hoidja ega tõhusa maksevahendina. Seetõttu on eksitav kutsuda bitcoin’i ja selle analooge krüptorahaks. Pigem võiks kasutada terminit «krüptožetoon» või «krüptovara».

Mõtteeksperimendina võime ette kujutada, kuidas toimiks majandus riigis, mis kasutaks ametliku vääringuna näiteks bitcoin’i. Tõenäoliselt ei leiduks kuigi palju ettevõtteid ega kodanikke, kellele meeldiks majandada keskkonnas, kus nende koduvaluuta kurss teiste valuutade suhtes võib vähem kui aastaga mitusada protsenti kallineda ning järgmisel hetkel poole võrra kukkuda. Esimene laine tapaks eksportöörid ning teine tooks kaasa kaupade ja teenuste järsu hinnatõusu. Küllap ei meeldiks meist enamikule nii kõikuva väärtusega valuutas ka pikaajalisi sääste koguda ega palgaläbirääkimisi pidada.

Võib arvata, et ühel või teisel moel leiavad sõltumatud krüptovarad tulevikus kasutust ja et me praegu nende kõiki võimalikke kasutusvaldkondi veel ette näha ei suudagi. Küll aga ei hakka krüptovarad tõenäoliselt asendama traditsioonilisi valuutasid.

Sellegipoolest uurivad tõenäoliselt kõik keskpangad, sealhulgas euroala omad, krüptovarade aluseks oleva plokiahela tehnoloogia kasutusvõimalusi, et olla paremini kursis kiiresti areneva valdkonnaga, mis võib tulevikus keskpankade tööd mõjutada.

Põhimõtteliselt võib ju ette kujutada, et keskpank ise ei lase näiteks euroala puhul eurosid ringlusse mitte üksnes sularahana ja kommertspankade kaudu kontorahana, vaid nii-öelda emiteerides virtuaalseid eurosid otse plokiahelasse. Tõenäoliselt on enamikus keskpankades sellise idee mõjudele vähemalt mingil määral mõeldud. Digitaalse keskpangaraha ulatusliku emiteerimiseni üheski riigis veel siiski jõutud pole, sest selline samm võib oluliselt mõjutada olemasoleva finantssüsteemi stabiilsust.

Lihtsam on ette kujutada eraalgatuslikku plokiahelas toimivat digiraha, mis on seotud riigi ametliku valuutaga. See meenutaks meile tuttavat valuutakomitee süsteemi. Tegemist ei ole täiesti uue mõttega – näiteks on midagi sarnast juba proovimas konsortsiumina rühm suuremaid rahvusvahelisi panku selleks, et lihtsustada väärtpaberiarveldusi.

Võib arvata, et ühel või teisel moel ametlike valuutadega seotud krüptovarad leiavad tulevikus ka kasutust, isegi kui me ei suuda veel ette näha sellise muutuse pikemaajalist mõju traditsioonilisele pangandusele.

TAVAVALUUTAGA seotud krüptovara kategooriasse kuuluks ka Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse hiljuti väljapakutud estcoin’i üks kolmest võimalikust versioonist. Tunnistan, et jäime keskpangas selle ettepaneku kommenteerimisel hätta, sest idee kirjeldamisel ei olnud sõnastatud selget praktilist probleemi, mida sellises vormis estcoin e-residentidele hästi lahendaks.

Maksevahendina ei oleks sellel selget eelist tavalise pangaülekande ees. Eriti olukorras, kus eeldatavasti juba aasta pärast asendab Eestis seni tavapärast makseteenust välkmakse. Seega toimuvad vähemalt eurodes tehtud kliendimaksed ühest pangast teise tulevikus mõne sekundiga ja seitse päeva nädalas. Välkmakse tulek lahendab reaalse probleemi, et maksed liiguvad pankade vahel ainult töötundidel ja liiga aeglaselt.

Samuti on bitcoin’il põhinevad lahendused juba näidanud, et jaemaksed plokiahelas ei ole tegelikult kuigi kiired ega ka odavad, eriti kui nende maht ületab kriitilise piiri.

Samas on loomulikult võimalik, et Eesti e-residentidele suunatud digiühikutel või žetoonidel võiks olla mingi praktiline rakendus. Tõenäoliselt oleks neid rakendusviise siiski lihtsam otsida, kui eelnevalt oleks selgemalt sõnastatud probleemid, mida estcoin’i abil saaks senisest paremini lahendada. Oma lahendusi välja töötades ei peaks Eesti alustama tühjalt kohalt, sest plokiahela tehnoloogiat kasutavate praktiliste rakenduste katsetamisega tegeldakse intensiivselt üle maailma juba aastaid.

PLOKIAHELA tehnoloogiaga on seotud ka uudne investoritelt raha küsimise vorm ICO ehk uute virtuaalsete žetoonide müük. Suuremad projektid ulatusid mullu mahult sadadesse miljonitesse dollaritesse ning leidus ka ICO-sid, millesse julgesid raha paigutada mainekad investeerimisfondid.

Palju rohkem on aga ICO-sid, mis tavapäraseid kanaleid kasutades kindlasti investoreid leidnud ei oleks. Hea kohaliku näitena võib viidata Eesti osaühingule, kes oma virtuaalseid žetoone müües lubas sõltuvalt investorite huvist asutada kas makseasutuse, panga või midagi muud. Tüüpilistelt investoritelt lihtsalt sellise mõtte eest ilmselt kuigi palju raha ei saaks.

Plokiahela tehnoloogia populaarsusega seotud kurioosumite hulka kuulub Nasdaqi börsil noteeritud joogitootja Long Island Ice Tea juhtum. Ettevõtte aktsia hind hüppas 500 protsenti pärast seda, kui firma teatas börsile soovist keskenduda karastusjookide tootmise asemel hoopis plokiahela tehnoloogiale ning vastavalt muuta ka firma nime. Nüüdsest on ettevõtte nimi Long Blockchain.

SENI ON ICO-d nähtus, mille tõttu kaotab tõenäoliselt palju heausklikke entusiaste suure hulga raha. See omakorda võib tekitada ühiskonnas ootuse, et seni sisuliselt kontrollimatult turustatud virtuaalsete žetoonide pakkujatele laiendataks vähemalt osa traditsioonilistele väärtpaberiemissioonidele kehtivatest reeglitest või et sellist tegevust veel rangemalt piirataks.

Selle suunas ongi juba samme astutud. Nii näiteks on teiste hulgas USA väärtpaberijärelevalve selgitanud, et teatud tingimustele vastavaid ICO-sid tuleks käsitada väärtpaberiemissioonina. Sarnaselt on ICO-sid vaadelnud ka Eesti finantsinspektsioon, samas kui näiteks Hiina ja Lõuna-Korea on otsustanud ICO-d üldse keelata.

Tulenevalt valdkonna uudsusest on segadust palju ja investoreid meelitatakse innovatsioonist rääkides ka väga kahtlastesse projektidesse. Kuid see maailm saab tasapisi täiskasvanuks. Positsioneerides Eestit kui atraktiivset riiki ICO-de registreerimiseks, tasub seetõttu olla väga valiv selles suhtes, milliseid virtuaalärisid me toetada soovime. Liiga hoogsalt tegutsedes ning end varakult ICO-sid propageeriva ja toetava õigusruumina positsioneerides võib kergesti juhtuda, et teeme Eesti edumeelsele e-riigi kuvandile rohkem kahju kui kasu.