/nginx/o/2020/08/14/13273514t1h8bbc.jpg)
/nginx/o/2018/01/19/7498633t1hd305.jpg)
Kirjandusteadlane Reet Neithal annab ülevaate katoliku kiriku tegutsemisest Eestis 12. ja 13. sajandi vahetusel. Tema sõnul on keskaegsel katoliiklusel, vaatamata hilisemate sajandite vaenamisele oma kindel ja väärikas koht eesti vaimulikus ühiskultuuris.
Äsja tähistati 500 aasta möödumist luterlikust reformatsioonist. Nende aastasadade jooksul on sageli kõlanud seisukoht, et keskaegne roomakatoliku jumalateenistus toimus rahvale arusaamatus ladina keeles ja alles reformatsioon tõi kirikutesse rahva emakeele. «Henriku Liivimaa kroonika» (HLK) heidab neile luterlikele müütidele teistsugust valgust.
Küsigem: mis keeles jagati rahvale usuõpetuse algeid varase misjoni esimestel aastakümnetel, see on 12. ja 13. sajandi vahetusel, ja millal sai alguse vaimuliku kirjasõna tõlkimine Läänemere-äärsete rahvaste emakeelde?
De ludo magno, qui fuit in Riga («suurest mängust, mis toimus Riias» – HLK IX, 14)
1205/1206. aasta talvel toimus Riias teatrietendus, mille kohta Henriku Liivimaa kroonikas on tähendatud, et see oli «väga hästi korraldatud prohvetimäng, et paganad, usku silmaga näinud, õpiksid tundma ristiusu algeid. Selle mängu sisu seletati tõlgi kaudu väga hoolikalt niihästi vastristituile kui ka paganaile, kes juures olid» (IX, 14). Tükki mängiti tõenäoliselt ladina keeles ja tõlgiti liivi keelde.
Riia prohvetimäng on tähendusrikas mitmes mõttes. See on esimesi kirjalikult fikseeritud teateid selle kohta, et usku on Liivimaal kuulutatud rahvale tema emakeeles. Teiseks heidab see soodsat valgust varasele misjonile, mis oli oma peasuunitluselt veel rahumeelne.
Riia etenduse tõlkijaks on peetud Henrikut (E. Tarvel, Sissejuhatus. – HLK. Tallinn, 1982, lk 6). Kuid ta võis olla tegev ka selle lavastamisel, võib-olla koguni näitemängu idee autor. Prohvetimängud olid Lääne-Euroopas tollal väga levinud, neid etendati suurte pühade puhul kirikutes, linnaväljakuil ja turuplatsidel, lavastati linna- või kloostrikoolides keeleõppe eesmärgil.
Henrik, noor ja entusiastlik, tollal piiskop Alberti preestriõpilane, kes oli oletatavasti alles 1205. aasta kevadel Liivimaale saabunud, võis paganarahvastele jumalasõna kuulutamises näha oma elu suurt eesmärki. Ta oli haritud ja keeleandeline noormees, kes oskas oletatavalt saksa emakeele kõrval kõiki kohalikke – liivi, läti, eesti – keeli ning muidugi tollast haridus- ja kirikukeelt ladina keelt.
Ühes kroonikastseenis, mis kujutab eestlasi Beverini linnust piiramas (1208), näitab ta end ka mõjuka laulja ja pillimängijana, nii et eestlased teda lummatult kuulama jäävad ja oma taplemisegi pooleli jätavad (XII, 6).
Korraldajate käsutuses pidi olema haritud tõlke, kes valdasid nii ladina ja saksa kui ka liivi keelt. Vähesest liivi keele sõnavarast või käteõpitud liturgilistest formulatsioonidest siin kindlasti ei piisanud. Piiblitekst ja selle mõte tuli publikule teha arusaadavaks heas ja ladusas, sõnavararikkas rahvakeeles. Et see nii oli, selgub ka stseenist, kus relvastatud Kiideoni mehed taplevad laval vilistitest paganatega (stseen Esimesest Saamueli raamatust), mispeale liivlased põgenema pistavad, kuna kardavad, et neid tabab vilistite saatus.
Ajal, mil algas Saksa invasioon Liivi ja Eesti aladele, ei olnud kristlus siinseile rahvastele päris tundmatu, eriti kui arvestada, et lähinaabrid nii läänes (rootslased, taanlased) kui ka idas (slaavlased) olid ristiusu vastu võtnud juba mitu sajandit varem.
Läänemere aladele oli paavsti misjon jõudnud juba 1171/1172. aastal, mil siin toimetas piiskop Fulco, kelle abiliseks oli eestlane Nicolaus, Norra Stavangeri kloostri munk, paavsti sõnutsi «sügavalt vaga ja intelligentne mees» (A. Võõbus, Studies in the History of the Estonian People. Stockholm, 1969, lk 30; S. Vahtre, Esimesi haritud eestlasi. – B. G. Forseliuse Selts. Forseliuse sõnumid, 1995, nr 1, lk 3).
Eesti keeles oli selleks ajaks olemas kristlik põhiterminoloogia (papp, raamat, rist, ristsed, pagan, kirik, paast, munk, sant e pühak < lad sanctus), kuid nüüd tuli kohalikesse keeltesse tõlkida keerulisi teoloogilisi mõisteid, pikki katkendeid pühakirjast ja sakramendivormeleid.
Stoola, raamat ja pühitsetud vesi kaasas (I, 12)
Selleks ajaks, mil Riias etendati näitemängu, oli liivikeelne usukuulutamine kestnud Väina ja Koiva aladel juba üle kahekümne aasta. 1180. aastate esimesel poolel saabusid Väina äärde esimesed misjonärid, kel oli vaimulikku autoriteeti ja kes avaldasid liivlastele tugevat usulist mõju.
Segebergi kloostrist, mis oli idamisjoni keskusi, saabus augustiinimunk Meinhard, hilisem Üksküla piiskop, ja tsistertslasest munk Theoderich, hiljem Eestimaa piiskop (langes 1219 Tallinnas eestlaste käe läbi – XXIII, 2), kes alates 1187. aastast elas Toreida liivlaste juures ja ristis neist paljud.
Theoderichi kohta loemegi kroonika esimesest peatükist 1196. aasta kohta, et ta istub hobuse selga, kaasas «stoola, raamat ja pühitsetud vesi». Pikk, laia lindiga valge rüü seljas, kaasas pühad esemed – nõnda mindi misjoniteekonnale või haiget külastama. Neist vaimuliku tunnistähtedest (insiigniatest) äratab tähelepanu preestril kaasas olnud raamat. Kindlasti polnud selle näol tegemist erandi või haruldusega, ka teiste misjonäride reisipaunades pidi neid leiduma.
Roomakatoliku jumalateenistuseks ja tseremooniateks vajasid preestrid käsiraamatuid, kus olid kirjas kõige tähtsamad tekstid – põhipalved (breviaar), missaraamat ehk missaal (armulauateenistuse läbiviimiseks), usutunnistuse- ja sakramendisõnad (ristimise, salvimise, pihi ja õnnistamise puhuks), katked pühakirjast (perikoobid), kirikutalituste käsiraamat (agenda) ja paljud teised. Neid tekste tõlgiti ja pandi kirja piiskoppide ja kloostrite kirjutustubades. Et käsikirjad olid väga kallid, siis ei saanud kõiki kogudusevaimulikke varustada nii rohkete käsiraamatutega.
Praktiliseks kasutamiseks võis sobida mitmekeelne, hilisemat jesuiitide väikest käsiraamatut («Agenda Parva», 1622) meenutav raamat, kus preestritele mõeldud juhised olid ladina-, koguduse poole pöördumised aga rahvakeelsed. Kuigi meieni ei ole neist tekstidest ühtegi jõudnud, leidub kroonikas jälgi nende olemasolust ja nimesid, kes võisid olla nende autoreiks, rahvakeele esimesteks kirjasõnas tarvitajateks.
Theoderichi kõrval on kroonikas tugevalt esindatud veel teinegi saksa misjonär, Turaida (Toreida) liivlaste ja idumealaste preester Alebrand, kes on entusiastlik, karm ja kindlasõnaline preester, liivlaste juures au sees ka kui kohtunik.
Alebrandi manitsusjutluse liivlastele (1212; XVI, 4) toob Henrik kroonikas tervenisti ära.
Millise kuju said 800 aastat tagasi liivi talupojakeeles sellised mõisted, nagu penitentia (meeleparandus), duplici corde (kaksipidise südamega), remissio peccatorum (pattude andeksandmine), excessus (üleastumine), ei ole võimalik rekonstrueerida. Preestri jutluse informatiivne osa – rahatrahvi ja kümnisekohustust puudutav osa – pidi aga igal juhul olema liivlastele arusaadav. Alebrandi keeleosavuses aga ei tasu kahelda. Ta on selleks ajaks elanud liivlaste keskel juba kümme aastat ja tööreisid on teda viinud ka Läti ja Eesti maakondadesse.
natus de Wironia «sündinud Virumaal» (X, 7)
Preestrite ja tõlkide hulgas oli ka eestlasi. Nimeliselt on kindlalt teada vähemalt üks – munk Johannes, holmlaste preester, kes langes 1206. aastal liivlaste käe läbi. Ta oli saanud hariduse Saksamaal Segebergi kloostris. Tema haridustee ei saanud olla väga erandlik. Põlisrahvaste poegi sattus välismaa kloostritesse mitmel viisil.
Üheks mooduseks oli värvata neid pantvangide, s.o kohaliku ülikkonna poegade hulgast. 1200. aastal võtab piiskop Albert sunniga liivlaste pojad, arvult u kolmkümmend, ja viib nad Saksamaale (V, 1). Pantvangide võtmisest on kroonikas sageli juttu, kord ka vahetamisest (XXVI, 9), kui sõjaõnn eestlaste kasuks pöörab, ja tagastamisest, kui Modena piiskop Wilhelm nõuab taanlastelt välja Virumaa vanematelt vangi võetud pojad (XXIX, 7).
Albert, kes oli piiskopiks kolmkümmend aastat, hoolitses igati preestrite ja tõlkide järelkasvu eest. Tema õukonnas tegutses misjonikooli taoline õppeasutus, kus misjonäride ja preestrite kõrval koolitati ka tõlke.
Eesti keele oskajate kohta leiame kroonikast ligi kümmekond nime: Henrik ise (tema rahvuslikus päritolus ei ole täit selgust, ta ise pidas end sakslaseks), eestlane Johannes, Eestis ristiv nooruke Theoderich (XXIV, 5), Salomoni tõlgid Theoderich ja Philipp, liivlaste preester Alebrand, soomlane Petrus Kaikewalde, abt ning Eestimaa piiskop Theoderich ja hulk teisi, kelle keeleoskus on eeldatav.
igne et gladio «tule ja mõõgaga» – XII, 6
Kui Liivimaa oli alistatud, kandus sõjategevus Eesti aladele. 1208. aastast võeti ette rüüste- ja hävitusretki Sakala ja Ugandi maakonda. Rahvast ristitakse siis, kui see on sõjaliselt alistatud. Eestis kohtame Henrikut, kes on kalestunud, kes ei varja rõõmu maa laastamise, külade tuhaks põletamise, meeste tapmise ja suure röövsaagiga kojupöördumise puhul.
Eestis ei olnudki sellist rahulikku, vabatahtlikkusele rajatud usukuulutusperioodi nagu see oli Liivimaal. Usu levitamisest teatrietenduste kaudu ei saa siin juttugi olla. Tõelise misjoni vaim oli jäänud möödanikku.
1212. aastal läkitatakse Viljandisse preester Salomon koos tõlkide Theoderichi ja Philipiga, kes kõik siirduvad eestlaste käe läbi «märtrite osasaamisse» (XV, 9). See on neid tähelepandavaid kohti kroonikas, kus on juttu preestrit saatnud tõlkidest.
Ristimisriitust on lähemalt kujutatud Soontagana linnuse alistamise järel (1216). Pärast pikka ja rasket piiramist, vee- ja toidutagavarade lõppemist lastakse Lēdurga preester Godfrid linnusesse. Ta küsib eestlaste käest: ««Kas tahate ebajumalakummardamisest lahti ütelda ja ühtainsasse kristlaste jumalasse uskuda?» Ja kui kõik vastavad: «Tahame», ütleb ta, ise vett piserdades: «Niisiis ristitakse teid kõiki isa ja poja ja püha vaimu nimel»» (XIX, 8). Taas pole kahtlust, et siin on katehhees toimunud rahva keeles.
Põhja-Eestis toimunud massristimise puhul – sakslased ristivad siin võidu taanlastega – on vaevalt mõtet rääkida rahvakeelsusest. Keele tähendust ei tule ka üle hinnata, ristimise mõte oli arusaadav igale neofüüdile. Kui tõsiselt ristitavad ise seda n-ö puhtformaalset protseduuri võtsid, näitab kas või see, kuidas nad sellest on vabaneda püüdnud – küll pestakse seda maha Väina ja Koiva voogudes (I, 9), küll uhatakse veega maju ja linnuseid, et ristimisseemnest lahti saada (XXVI, 8).
Virumaa ühe vanema Kirjavane (Kyriawan) ristimine on aga tseremoniaalselt mõjuv ja väljapeetud. Ristitavale on lähenetud kui isiksusele, kellel on oma elusaatus ja ootused. Jutustatakse sellestki, kuidas ristimine on talle mõjunud (ta sai «väga õnnelikuks inimeseks», XXIII, 7).
Siin äratavad tähelepanu ka uudsed detailid: kasutatakse salvimist ülipüha võidmisõliga, mida varem pole paganatele raisatud, ja ristitava kõrval seisab vaderina sõjateenistuse meister Rodolf. Sellist individuaalset tähelepanu on varem pälvinud vaid Kaupo, kes viidi Rooma paavsti palge ette (1203) ja kes «oli pärast seda, kui ta oli Roomast tagasi tulnud, muutunud väga usklikuks» (X,10). Rahva juhtide ristimine oli taktikaliselt kaalutletud võte.
Se pöha pater (H. Stahl, 1632, III pt)
Maa poliitilised olud jäid saabunud rahuajale vaatamata heitlikeks. Uutel peremeestel kulus palju energiat vallutatud alade haldamisele ja välisvaenlase eest kaitsmisele. Ka nõrgestasid orduriiki sisetülid ning alistatudki olid kaugel allaheitlikkusest.
Ajalooareenilt kadus ristisõnumi pühendunud kuulutajate esimene põlvkond. Kogudusevaimulikeks võisid nüüd saada preestrid, kes ei osanud rahva keelt. Veel 19. sajandi lõpul on Võrumaal püsinud rahvasuus väljend paadert lugema (M. Lipp, Heinrich Stahl. – Tähtsad mehed. Kuues anne. Tartu, 1884, lk 50). Teinegi väljend hoiab alal mälestust preestrite kirikukeelest: «Veel praegu öeldakse sorava arusaamatu lobisemise kohta – laddisema, ladina keeles kõnelema» (F. R. Faehlmann, Teosed I, lk 144).
Selleks ajaks, mil M. Luther lõi oma kuulsad katoliku kiriku nurinähtusi kritiseerivad teesid Wittenbergi lossikiriku uksele (1517), oli hiliskeskaegne usuelu alla käinud, vaimulikud korrumpeerunud ning kuulutanud usutõed ja kõlbluse raha eest ostetavaks. Katoliiklust diskrediteerisid ka kloostrite ja kirikute kätte kogunenud suured varandused ja ulatuslikud maavaldused.
Kristliku ligimesearmastuse asemel kõneles see rikastumispüüdest, maiste huvide domineerimisest taevaste üle. Kirik vajas tuulutamist. Tallinna luterlike linnavõimude esimeseks sammuks oligi varanduste sotsiaalne ümberjaotamine – seati sisse nn vaestelaegas (gemeine Kasten) ja selle allfondid (vaeste koolipoiste kassa, leskedekassa), mille kapitali moodustasid katoliku kloostritelt ja kirikutelt ära võetud varandused (K. Altof-Telschow, Wanradt-Koelli katekismus ja tema aeg. – Eesti vanimad raamatud Tallinnas. Tallinn, 2000, lk 65).
Pärast Liivi sõda (1558–1583) andis ajalugu katoliiklastele teisegi võimaluse kuulutada siin oma usku. Liivimaa läks Leedu-Poola suurvõimu alla ja Lõuna-Eestisse tulid tagasi katoliiklased. Vastavalt rahukokkuleppele said edasi tegutseda ka luterlikud kirikud.
Kahe konfessiooni kooseksisteerimine sünnitas uskude vahelise konkurentsi, milles osutus edukamaks katoliiklus. Vello Helk rõhutab jesuiitide sõbralikku suhtumist talurahvasse ja nende aktiivsust keele omandamisel, millega nad erinesid luterlikest pastoritest (V. Helk, Jesuiidid Tartus 1583–1625. Vastureformatsiooni eelpost Põhja-Euroopas. Tartu, 2003, lk 202).
Juba aasta pärast Tartusse jõudmist oli orduvendadel valminud katekismuse ja kirikulaulude käsikiri (V. Helk, Busaeus'e katekismuse trükiarved. – Maarjamaa, 1971, nr 1, lk 6; V. Salo, 1585. a. katekismus-lauluraamatust. – Mana, 1974, nr 40, lk 75–78). Jesuiitide trükistes kõlanud eesti keel kaunilt, olnud ehteestipärane ja elegantne, kooskõlaline eesti keele vaimuga. Nii kirjutab tunnustavalt Adrian Virginius lõunaeestikeelse kirikukäsiraamatu eessõnas (Vorrede. Christlicher und geneigter Leser. – Tarto-Ma Kele Kässi Ramat», Riia, 1690–1691).
Ta kahetseb, et kuigi evangeelset usku on eestlaste seas levitatud juba paljude aastate jooksul [reformatsioonist oli siis möödas rohkem kui poolteist sajandit], on paavstlik ebajumalateenistus ja ebausukombed rahvasse sügavalt juurdunud. Selle põhjuseks peab ta luterlike kirikuõpetajate vähest eesti keele oskust ja heas eesti keeles kirjutatud raamatute puudumist.
Vastupidi olnud katoliiklastega. Mungad võtnud kohalikke talupoisse kloostreisse õppima ning tutvustanud neile põhjalikult katoliku usku, mida nood jälle emakeeles andnud edasi oma kaasmaalastele. Nõnda õppinud ka välismaa mungad maakeele (Land-Sprache) palju paremini ära kui luterlikud papid.
Katoliikluse elujõudu näitavad ka folklooris alles hoitud laulud pühakuist, Neitsi-Maarjast ja katoliiklikest pühadest. Lausa imepärasena kõlab Virginiuse teade aga selle kohta, et rahvasuus elavad edasi ka preestritelt ja munkadelt õpitud vanad kirikukoraalid. Need ulatuvad tagasi sügavale orduaega ja neid laulavad «talumehed veel praegugi».
Eestikeelse kirjasõna esimene särav tõus hääbus hävituslike sõdade, usuvõitluste ja näljaaegade ühishaardes. Ometi on keskaegsel katoliiklusel, vaatamata hilisemate sajandite vaenamisele, oma kindel ja väärikas koht eesti vaimulikus ühiskultuuris.