Mõtted koera-aasta eel (1)

Minu elus on olnud kümme koera. Neid, kes on juba koertemaale läinud, meenutan ikka soojusega.

Koerad on minu ja ka mu pere elu tunduvalt rikkamaks teinud. Igaühel neist on oma iseloom ja mitmel korral oleme oma koduukse avanud ka koerale, kelle keegi on hüljanud. Nad kõik on olnud jäägitult truud, me oleme neilt ja koos nendega palju õppinud. Paremaks saanud. Ma olen oma koertele tänulik.

PRAEGU JALUTAN kahe koeraga Viljandis. Üks on suur, teine väike. Suur oli meie peres varem, kuid nad kohtusid umbes poolteiseaastasena.

Väike, kellegi hüljatud ja seepeale meie perre võetud, pelgas suurega kohtumist, sedasama tegin ka mina. Kui esimesel päeval saavutas suur tormakalt väikest mängule õhutades hoopis vastupidise – väike puges varju –, siis teise päeva hommikul lasi ta iseenese tarkusest end kõhuli, pani pea käppadele ja püüdis nõnda näida nii pisike kui vähegi võimalik. Meie, inimesed, jälgisime teda hämmingus. Siis tuli väike koer tasahilju suure ette, nuhutas teda mõnda aega ja otsustas sõbrakutse vastu võtta.

Varsti läks mänguks: suur haaras soki ühest, väike teisest otsast. Kuna jõud polnud tasakaalus, tuli ette sedagi, et väike sai tuuseldada kui takukoonal. Ometi teadsid mõlemad, et see on mäng.

ÜHEL HILJUTISEL hommikul, aastaid hiljem, kohtasin nendesamade koertega jalutusringil olles koera, keda polnud vist varem näinud. Too koer jalutas meile tundmatut vanahärrat, kes otsustas meid nähes mitte teelt kõrvale keerata. Koerad nuhutasid rahulikult üksteist, meie vahetasime vanahärraga põgusad laused ja kõik jätkasid oma teed.

Selliseid kohtumisi inimeste ja koertega on ikka. Tõsi, kõik koerad ei sobi omavahel nii nagu inimesedki. Aga eespool kirjeldatud kohtumiste järel valdab mind sügav rõõm. Põhjuseks vastutulija rahulik ja lugupidav suhtumine minu koertesse ning seeläbi ka minusse.

MIND ON KA altkulmu seiratud, kui koos koertega väljas olen. Või valatud üle sõimu ja ähvardustega, et ma oma koertega enam kunagi aia taga laiuvale muruplatsile (linna maale, mis kõnniteed asendab) ei tuleks. Isegi koeramustusega kilekotike minu käes ei suuda mõne inimese pimedat viha lämmatada.

Neil kordadel küsin endalt: kui see inimene pööraks korraks pilgu enda sisse, kas tal ka siis poleks häbi oma kitsarinnalisuse pärast? Need koerad on minu pere ja linnas võivad ometi jalutada kõik, ka koerad, kui nende järelt koristatakse.

Kas need inimesed ongi need, kes lubavad endale pingeid nõrgema peal välja elada, looma jalaga lüüa, koera või kassi hoolimatult alla ajada, kassipoegi «maha unustada», koera tilga veeta aianurka keti külge jätta? Mitme sammu kaugusele jääb sellise inimese ebaväärikas käitumine lastega või teistest inimestest ülesõitmine? Mõelgem selle peale!

NING LOOMAOMANIKUD, ärgem unustagem, et koos rõõmuga on meil vastutus ja kohustused. Ka kohustus looma järelt koristada. Näen, et seda pole alati tehtud.

Usun, et linn saaks siin kaasa aidata. Prügikaste, kuhu koeramustust panna, pole Viljandis sama hästi kui olemas. Ometi võiks ju olla.

On inimesi, kes pakuvad lahkelt, et võin nende prügikasti kasutada, aga kõigile see ei meeldi ja püüan sellega arvestada, sest ma ei taha inimesi koertega tülli ajada. Koerad on märksa rohkemat väärt. Nad on meie sõbrad ja meie laste sõbrad. Kasvatagem siis ennast ja oma lapsi loomi armastama, nende vajadustega arvestama ja nendesse lugupidavalt suhtuma. Õnneks enamik inimesi mõistab seda.

JA LÕPETUSEKS. Inimestel on kombeks tähtpäevi saluudiga pidulikumaks muuta. Tore, et Viljandi selleks raha ja võimaluse leiab. Kuid kas me peaksime veel omal käel lisaks suurel hulgal ja suvalistes kohtades rakette taevasse lennutama? Esiteks on see paljudele loomadele ja lindudele tohutu stressiallikas, teiseks devalveerib selline käitumine minu meelest linna ilutulestiku tähendust ega kulge alati ka äpardusteta. Võiksime olla lugupidavamad kaaskodanike ja kõige elava suhtes, mis meie linna juurde kuulub.

Head algavat koera-aastat kõigile ja rohkem üksteise mõistmist!