VILJANDI LINN kulutab suuri summasid enese turundamiseks, kuid pärsib samal ajal kohaliku ettevõtluse arengut reklaamimaksuga. See on tõenäoliselt kõige ebamõistlikum maks, mis siin on kehtestatud.
Kellele on vaja reklaamimaksu? (7)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tallinnas ja Tartus reklaamimaksu kritiseerinud ettevõtjad on väitnud, et see on mõeldud üksnes linnakassa täitmiseks. Viljandis sellest ilmselt rääkida ei saa. Käesoleva aasta eelarves prognoositakse, et seda laekub kogu aasta peale kokku 11 000 eurot, mis moodustab vaid 0,09 protsenti linna maksutuludest.
Samas märgitakse, et see prognoos on konservatiivne. Varem on reklaamimaksu laekunud veidi rohkem. Aga isegi kui nii kraabitakse lõpuks kokku 15 000 eurot, ei ole see summa, mille kadumist linnaeelarves väikeste kärbetega kompenseerida ei saaks. Linnakassa elaks reklaamimaksu kaotamise Viljandis kindlasti üle ilma suuremate vapustusteta.
KOHALIKE MAKSUDE seadus annab reklaamimaksu kehtestamise õiguse omavalitsusele, nähes üksnes ette, et sellest on vabastatud riigi- ja omavalitsusasutuste endi kuulutused ning valimisreklaamid. Poliitilisele klassile on riigikogu loonud seega erisoodustusrežiimi.
Täpsema korra otsustab iga omavalitsus ise. Viljandi linnavolikogu kehtestatud määruse alusel on reklaamimaksust vabastatud näiteks veel teatrilavastuste, muuseumide, kunstinäituste, kinos linastuvate filmide ning kultuuri-, spordi- ja heategevuslike ürituste reklaam, linna infrastruktuurilistele objektidele (ootepaviljonid ja muu selline) paigaldatud reklaam ja sotsiaalreklaam. Reklaamimaksuga ei maksustata ka vaateakende ekspositsioone.
Kuna vabastusi on nii palju, et neid kõiki ei jõua praegu üles lugeda, on täiesti loomulik, et kogutav maksutulu ei ole kuigi suur.
MA EI TAHA siinkohal öelda, et kõiki tuleks hakata täie rauaga maksustama. Hoopis vastupidi. Reklaamimaksust võiks üldse loobuda.
Selle peale saab nüüd kahtlemata väita, et suurtele reklaamifirmadele, kaubanduskeskustele ning tankla- ja poekettidele, mille arvelt Viljandi linnale praegu põhiliselt reklaamimaksu laekub, ei käi tasutavad summad üle jõu. Aga küsimus ei ole neis. Reklaamimaksu kaotamist on eelkõige vaja alles alustavatele väikeettevõtjatele, kelle eelarve on sageli väga pingeline ja vajadus oma olemasolust linnarahvale teada anda seda suurem.
Teine võimalik vastuväide on, et kui seadusega on antud omavalitsusele õigus reklaamimaks kehtestada, tuleb seda kasutada, et linn veidigi raha saaks. Päris nii asja siiski võtta ei saa. Tuletan meelde, et seadus võimaldab omavalitsusel kehtestada ka mootorsõidukimaksu ja loomapidamismaksu, aga neid ei ole Viljandis vajalikuks peetud. Parkimistasu otsustati viie aasta eest kaotada. Miks siis ei võiks sama teha reklaamimaksuga?
Ettevõtjad ei ole küll kaugeltki nii suur valijarühm nagu autojuhid või koera- ja kassipidajad, kuid maksude kehtestamisel ei tohiks arvestada üksnes seda, kui palju on neid, kelle otsust see võib valimispäeval mõjutada.
LISAKS TULEKS muidugi üle vaadata kogu linnavolikogu kehtestatud reklaami ja teabe paigaldamise kord. Praegu on reklaamide paigaldamine Viljandis lubatud ainult linnavalitsuse väljastatava paigaldusloa alusel. Tuleb esitada näiteks vormikohane avaldus, hoone omaniku kirjalik nõusolek reklaami paigaldamiseks, reklaami kavand koos mõõtude ja kasutatava materjali kirjeldusega ning hoone fassaadijoonis või -foto koos paigalduskoha ja fassaadil oleva reklaami äranäitamisega. Kas kogu see bürokraatia on tõesti vajalik? Milleks?
Juba kaua ja palju on räägitud vajadusest elavdada ettevõtlust, et Viljandis oleks inimestele rohkem meelepärast tööd ja nad siit ära ei läheks. Seda juttu võis poliitikute suust kuulda ka viimaste kohalike valimiste eel. Tegelikult on nende käes vähe selliseid hoobasid, millega ettevõtlust elavdada. Parim, mida nad teha saavad, on mitte takistada selle vaba arengut.
VILJANDI ON tuntud tubli kultuurilinnana. Nüüd võiks pingutada selle nimel, et saada kõige ettevõtlussõbralikumaks väikelinnaks. Selleks ei ole vaja hakata maksma mingeid toetusi, jagada aunimetusi ega korraldada uhkeid ümarlaudu, tuleb lihtsalt loobuda üleliigsetest regulatsioonidest.