Uus karjäär linnas

Sarjas «Big Little Lies» küsib üks 7-aastane cool lapsnaine poisilt nimega Ziggy: «Mis muusikat sa kuulad? Las ma arvan, Bowie?» Ei saa olla haritud inimene seesuguseid teoseid kuulamata. Bowie müüb praegu igasugusel kujul. Pianist Mike Garson esitab kontsertidel täies ulatuses «Aladdin Sane’i» (1973), albumit, mille alapealkiri oli Bowie sõnul «Ziggy läheb Ameerikasse».

Bowie teab juba enne Los Angelesse minekut, et ei tunne end seal nagu kodus. Maavärinad ei tekita kindlustunnet. Kõik seal, Hollywood ka, üritab varjata. Lester Bangs kirjutab «Station To Stationi» (1976) arvustuses kangelastest. Kirjutab nii ja kirjutab naa, kuni lõpuks ütleb, et Bowiest kunagi tema kangelast ei saa. Narkootikumid on Bowie ära rikkunud, ta peaks haiglasse minema, valib aga Berliini ja teeb seal muu hulgas plaadi nimega «Heroes».

Bowie uus karp sisaldabki plaate aastatest 1977–1982. Bowie ei tunne Berliinis kedagi, aga õpib tundma mitte ainult muusikuid, vaid ka luuletajaid ja väga vasakpoolseid inimesi, kes on kriitilised ühiskonna ja Bowie-suguste suhtes. Bowie ei osanud LAs isegi nõusid pesta. Nüüd üritab ta elama õppida. Majades, kus pärast kella kümmet õhtul palutakse öelda oma nimi.

Ta kutsub produtsendiks Brian Eno, endise glämmrokkari, kes asunud valmistama ambient-plaate. Stevie Wonderil oli abiline, kellega ta käis NBA mänge vaatamas ja kes rääkis talle kogu aeg mängu aja, mis toimub. Soundhead Eno on selline Bowie abiline ja meil oleks ka vaja sellist abilist, kes räägiks, mis neil plaatidel tegelikult toimub.

See on periood, kui robotid võtsid üle. Seal, kus peaks möllama ekstaas, valitseb tühjus. Suhe automaatvastajaga. Karbi ilmudes ka pahandati, et kvaliteet pole kõige parem, ja plaadifirma ongi asunud nüüd seda ilusamate plaatidega asendama.

Karbi-perioodi jääb Saksamaal vändatud Bowie film «Just a Gigolo» ja Bowie ongi see mingi gigolo juice Eno külmade palade vahel, mis neid soojendab. Bowie salvestab poolinstrumentaalse albumi «Low» (1977) pahuralt, sest tal ei lubata teha muusikat filmile «The Man Who Fell To Earth» (1976).

Eno on huvitatud süsteemide muusikast, mis peaaegu mängib end ise, kasutab kordusi, Bowiet huvitavad dramaatilised žestid ja meloodilised pintslitõmbed. Bowie ütleb, et Eno võõrutas ta narratiivist, millest ta oli tüdinenud.

Järgmisel plaadil «Heroes» on instrumentaale vähem, see on inspireeritud rohkem krautrock’ist, Neu, Cluster, millele lisab karvast kitarri Robert Fripp. Eno elab sel ajal krõbuskitest piimaga, Thin White Duke sööb ainult tooreid mune.

Eno on Bowie zen-isand. Kasutatakse Eno nn vildakate teooriate kaarte. Eno oli 1975. aastal andnud välja kaardipaki, kus peal huvitavad soovitused muusikutele. «Täida iga rütm millegagi», «Pane vaikseks ja jätka». Eno üks suuri lemmikuid on «Kohtle viga nagu taotluslikkust». Selline juhuslik protsess meeldib väga Bowiele, kes on juba hakanud proovima William Burroughsi lõikamistehnikat.

Bowie nimetas Eno-perioodi uue kooli pretensioonikuseks. Ta kaotas sellega müüki, kuid võitis tohutult austust. Filmis «Justice League» libiseb kaamera üle ajalehe, mille kaanel Bowie, Prince ja Superman ning kiri «Läksid nad tagasi oma planeedile? Salapärane kaduvate kangelaste laine».