Olev Remsu: tšekism võidutseb edasi (7)

Raske öelda, millal termin «tšekism» pruuki tuli, ent viimasel ajal leiab seda siin ja seal Venemaa (seni veel eksisteerivas) liberaalses ajakirjanduses ja ajalookäsitlustes. Mida see tähendab? Ma ei ole kuskil näinud termini definitsiooni, ent sellega ei mõelda sugugi ainult mitmemiljonilisi massimõrvu ja mitmekümnemiljonilisi muid represseerimisi tšekaa ning selle asutuse järeltulijate poolt.

Sergei Kedrov – Feliks Dzeržinski, Juri Andropovi ja Vladimir Putini eluloo autor –  määratleb kontsepti kujundite vastandamise kaudu: tšekist versus liberaal, need on jää ja tuli. Liberaali silmis on tšekist Prišebejev, tšekisti arvates on liberaal Hlestakov. Unterohvitser Prišebejev on Tšehhovi loodud kuju tegelasenime kandva pealkirjaga följetonist, kordategemise maaniat põdev tülgastav tüüp, kes alati kõik ära untsu ajab. Hlestakov on rahulolematu intellektuaal Gogoli näidendist «Revident», kes mitte millegagi toime ei tule. Vene keeles on koguni sõna хлестаковщина, mis tähendab häbitut hooplemist, luiskamist ja silmakirjatsemist, esinemist ühiskonnas mõjuka inimesena.

Mina mõistan tšekismi all seda, kui asju aetakse salaja, olgu peamiselt sise- või välisluure abil.

Aatom ja kosmos

Esmapilgul tundub, et tšekismil on ette näidata suured saavutused: Stalini luure varastas Ameerikas tuumapommi know-how ning Nõukogude Liidust sai tuumariik. Hindamatu teene kodumaale! Kosmosevõidujooksus kõik kordus: Ameerika tehnilistele saavustele lisati enda omad ning tulemuseks oli Gagarini tiir ümber maakera.

Juubeldamisel polnud piiri, tegelikult kestab see tänaseni. Tööstusspionaaži toel loodi kogu nõukogude tööstus, kõik autod, lennukid, tööpingid ja muu kopeeriti läänemaailmalt. Kas triumf? Ainult näiline ja ainult ajutine. Teaduses ja kosmosehõivamises jäädi hiljem kõvasti maha, tööstus hakkab välja surema, ükski toode pole konkurentsivõimeline. See olnuks nagu võõra, sobimatu vere laskmine oma vereringesse, mis varem või hiljem hukutab. Pluss moraalne laostumine, varastamise õigustamine kavaluse, peenuse ja poleerituse sildi all.

Põllumajandusega oli sama lugu. Kolhoosid loodi NKVD-laste tääkide najal, tagajärjeks nälg ja viletsus, Hruštšovi ajal hakati teravilja välismaalt ostma, siis tuli leib müügile.

Ma olen sada protsenti veendunud, et nõukogude kord püsis üle 70 aasta ainult ja ainult tänu siseluurele, et kogu avalik valitsemine (täitev- ja parteikomiteed) oli suuresti kamuflaaž. Jällegi justkui saavutus. Nii pikalt vastu pidada! Põrandaalune töö oli toonud bolševikud võimule ning võimul olles see töö jätkus.

Aga siis juhtus see, mis oli juhtunud varem sõjanduses, teaduses, kosmose hõivamisel, üldse tehnoloogias, tööstuses ja majanduses. Tuli täielik kaos, millele nüüd juba mituteist aastat uut tšekistlikku režiimi rajatakse. Võiks küsida, miks kõik jätkub, kuigi on tuhat korda näidanud, et ei sobi, et toob kaasa hävingu.

Siia ongi koer maetud. Tšekism laseb võimul püsida teatud isikuil või siis isikute grupil, sõltumata sellest, millisesse seisu on viidud riik. Kõik laostub, kuid sinu positsioon ei kannata. Maailm on sulle selja pööranud, ent kodumaal imetletakse sind edasi. Ja nii ei juhtu ainult riigitüüri juures. Kõik see kestab madalamateski struktuurides, regioonide-oblastite valitsustes, samuti riiklikes ettevõtetes, nii hiigelsuurtes kui ka päris pisikestes.

Viid oma juhitud üksuse totaalse krahhini, kuid sinu liidrikoht ja heaolu säilivad. Kes tahaks loobuda seesugusest imeväest? Lased propagandal musta valgeks värvida ning paljudele lihtsameelsetele jääbki mulje, et kõik on kombes.

Tšekistid ei täitnud neile määratud ülesannet: hoida riiki ja parteid. Riik kadus, partei koguni keelati, ent tšekistide võim aina suurenes. Praegune Venemaa president Vladimir Putin tuleb ise KGBst ning sealtsamast on pärit tema ümbruskond.

Kuidas siis nõnda? Aga sel põhjusel, et kuigi riik kadus, siis tšekism säilis. Tõsi, Jeltsini ajal sai see salakaval süsteem mõningaid hoope, ent kohanes, kogus ennast ning saavutas nüüdseks võimutäiuse. Ja seda täiesti uues (niivõrd-kuivõrd) turumajanduse ja mõningase sõnavabaduse olukorras.

Riiklik tšekism spordis

Riikliku tšekismi ideaalne näide on praegune seis Venemaa spordis. Sotši mängudel enneolematu triumf – 33 medalit! See oli Putini Gagarin, kogu Venemaa hõiskas. Selge, ilma siseluureta, ilma KGB verejärglase FSBta poleks seda kuidagi saavutatud. RUSADA (Venemaa Antidopinguagentuuri) ametnike sildi all tegutsesid FSB ohvitserid. Vaat siis, millise eelise loob mängude pidamine kodumaal. Võimaldab korraldada segamatult luureoperatsioone. Lääs on lihtsameelne, need lollikesed seal on ausad, nemad ei tule selle peale, et uriinipurke saab vahetada, dopingujäljega proovi puhtaga asendada.  

Nagu tuumasaladuste varastamisel, nagu tööstusspionaaži edu puhul teadis kitsam seltskond (tšekistid, olgu siis pagunitega või ilma) loomulikult saladust, mis kordaminekuni viis. Isekeskis kiideti operatsioonide ilu. See juba on midagi! Kui peenelt me kõigil naha üle kõrvade tõmbasime! Niisugusest tüssamisest on saanud omaette sport, kus pjedestaalile tõustakse uusi ordeneid rinda riputades, kuppude arvu pagunitel suurendades, materiaalset hüve kasvatades.

Nüüd on kõik avalikuks tulnud.

Alati võib isekeskis öelda ja mõelda, et meetod on õige, ainult et üks teostaja osutus reeturiks. Konkreetsel juhul siis Grigori Rodtšenkov, Venemaa Antidopinguagentuuri endine juht, kes oli ise varem segatud riiklikku dopingumanustamisesse sportlastele, ent äkki sai Saulusest Paulus ning mees paljastas selle jultunud pettuse, millega medalid saavutati. Loodame, et tegu oli kõlbelise ärkamisega.

Ilmtingimata tuleb seesugust karistada (näiteks talle polooniumi manustades) kõikide hirmutamiseks ning samas korraldada ka tšekistlik juurdlus, kuidas seesugune tüüp kitsasse, informeeritute ringi üldse sattus. Kellel jäi valvsusest puudus?

ROKi otsus keelata Venemaa sportlastel kui riigipropaganda ettureil Pyeongchang mängudel kuni lõputseremooniani esineda oma lipu all ja oma riigi vormis on suhteliselt pehme. Juba seda võib reklaamida oma järjekordse võiduna, lääne ninapidi vedamisena. Hoolimata sellest on radikaalsed šovinistid tituleeritud vlassovlasteks sportlasi, kes sooviksid minna võistlema neutraalse olümpialipu all ja valges dressis.

Tundub, et  peale jääb seisukoht, et olümpiale siiski minnakse. (Tähendab, lähevad need, kellele ROK annab selleks õiguse, need, kes pole dopingutarvitamisega vahele jäänud.) Ja seda olukorras, kus Vene sportlastelt aina Sotšis võidetud medaleid ära korjatakse ning antakse Pyeongchangis vastaval tseremoonial neile, kes on need auga ära teeninud.  

Otsus osaleda ROKi seatud tingimustel näitab taas tšekismi kohanemisvõimet. Varasema mõtteviisi järgi oleks mänge lihtsalt boikoteeritud ning lõigatud veel läänt süüdistades profiiti. Ja miks loobuda ainult Pyeongchangi mängudest? Kui juba, siis ka kõigist  järgmistest, ning parem oleks ennast üldse sellest vaenulikust maailmast isoleerida. Seda siiski ei tehta.

Vaenlane laimab!

Enamik Vene üldsusest võtab ROKi otsust kui järjekordset russofoobset sammu, diskvalifitseeritud ametnikud, nagu endine spordiminester Vitali Mutko ja olümpiakomitee esimees Alekdandr Žukov, on saavutanud märtriseisuse. Vaenlane on nad laimuga üle kallanud! Mutko juba ülendati peaministri asetäitjaks, küllap ootab ametikõrgendus ees ka Žukovit. Sel teel tagab tšekism siseringi haaratute ustavuse.

Päris huvitav on küsimus, kui palju inimesi süüdistab läänt siiralt, kui paljud teevad seda salakavalusest (tõde teades) ning kui paljud võtavad sellise positsiooni puhtsolidaarsusest. Omasid peab ikka kaitsma (našism)! Kahjuks ei tea vastust. Ent olemuslikult on viimasel juhul tegu usuküsimusega. Nagu usklike hulgas äratab põlgust iga ateist, nii praegusel juhul inimene, kes ei toeta riiklikku seisukohta.

Päris huvitav on kokkusattumus: Pyeongchang mängud toimuvad 2018. aasta veebruaris, Venemaa presidendivalimised järgmisel kuul, märtsis. Viimased võidab kahtlemata Putin, ainult et kas ta saab 90 protsenti või 60 protsenti häältest, sõltub mõneti medalite arvust, mis venelased neilt mängudelt koju toovad.

Aga mis siis, kui Pyeongchangist tuleb koletult vähe medaleid? Kui ei tule ühtegi? Kas siin peitub risk tuua päevavalgele tõde, et Sotšis saavutati triumf suure sohiga?

Ja mis siis? Rahva enamuse hoiak ei muutu, keegi häbi ei tunne, kõike annab ajada lääne kaela: vaadake, kuidas meid vihatakse, kas nüüd saab selgeks, milline russofoobia valitseb? Ja kahjuks paljudele saabki.