Ootamatu leid Raekoja platsi jõuluturult

Kohe tulid meelde jutud elukestvast õppest ja eneseteostusest ja muust säärasest, aga igast küljest lumivalge  koheva villaga ümbritsetud Sauteri sõnul on kõik palju lihtsam. Vaba inimesena hakkas ta lihtsalt tuttavatele kiirel jõuluajal appi.

«Ma olen juba viis aastat töötu olnud. Kui vahepeal pakutakse võimalust tööd teha, siis miks ma ei peaks seda vastu võtma. Ega minusugune 55aastane joodik naljalt kuskilt tööd ei saa. Olen mitmesse ajalehte ennast pakkunud, aga keegi ei taha,» rääkis Sauter.

«Praegu ei saa mingeid toetusi ka. Siit ja sealt olen varem saanud, aga eks nende järele ole ka järjekord ja mina ei saa praegu kuskilt midagi,» lisas ta. Alaline töö on tal praegu vaid iganädalane lugu Maalehes.

«Siin saab inimestega lobiseda. Muidu ma istun kodus päev otsa nii, et ei vaheta kellegagi ühtegi sõna,» leidis Sauter. Paari päeva eest kirjutas ta sotsiaalmeedias: «Olen turu letitöötajana avastanud, et armastan inimesi. Ja et inimesed armastavad mind. See on kena tunne.»

Viimati ilmus tema sulest 2016. aastal tellise mõõtu «Sa pead kedagi teenima». Küsimusele, et kas praegu ka mõni kirjatöö pooleli, vastab kirjanik: «Terve hulk on. Aga pika teksti puhul läheb vahepeal vunk välja ja siis ei ole mõtet punnitada. Las ta settib, ootab natuke. Heal juhul tuleb uus tuhin peale.»

Sauter tõmbab leti alt välja mitu Loomingu Raamatukogu numbrit. «Minu meelest on lugedes kohe tunda, kas on punnitatud või on rõõmuga tehtud. Loen siin Hrabalit, see on puhta rõõmuga kirjutatud. Herman Bangi loen, see on samamoodi ilma punnitamata. Siin turul ongi tore, et saab natuke lugeda ka. Kui ma kodus olen pool päeva tõlkinud või kirjutanud, siis pärast ei tahagi enam eriti midagi lugeda.»